rahvuse. Kristliku kiriku uurimine Ajaloolisus on alati kaasas käinud. Moodne ajaloouurimine algas 18.-19. sajandil, enne seda vaadati kristliku kiriku ajalugu ajaloolisena, kuid käsitlused olid erinevad. Keskajal üritati periodiseerida. 19. sajandit on nimetatud ajaloosajandiks, kuna ajaloo uurimine vaadati metodoloogiliselt üle ning sellega puutus distsipliinina kokku ka kirikulugu. Muutub ajalooliseks uurimisobjektiks. Seetõttu on kirikulugu nii teoloogia kui ka religiooniuuringute jaoks ei liha kui ka kala – ühtpidi kasutab ajalooteaduslikke meetodeid, teistpidi tegeleb ka õpetusajalooga, mitte vaid kristlikku institutsiooni ajalooga. Kultuuriline kontekst on ülemöödunud sajandist hakanud tähtsust kasvatama. Kiriku rolli on tunnustatud kultuuri ja väärtuste alalhoidjana. Lisaks on ka ideede roll kristliku kiriku ajaloos tähtsamaks muutunud. Ajaloo jaotamine 1) Vanaaeg 2) Keskaeg 3) Uusaeg (4) Uusim aeg
See suundumus arenes edasi, leiti, et uurijat mõjutab ainest uurides tema enda uskumused ja tõlgendused. Seega jäetakse kõrvale igasugune hinnangu andmine ja püütakse saavutada nende uskumuste mõistmises objektiivsust ja täpsust. Fenomenoloofia juures on vajalik ka empaatia, mis aitab mõista religiooni seestpoolt. Kõrvale püütakse jätta kõik, mis takistab faktide nutraalset ja ilma hinnanguteta esitamist. Üks oluline nüüdisaegne religiooniuuringute teema on seesolija ja väljasolija (ka mõiste etic) probleem. Kui sügavalt suudab mitteusklik (väljasolija) mõista usku, võrreldes usklikuga (seesolijaga)? Isegi inimesed, kes kogevad sama sündmust samal ajal, tõlgendavad oma tausta ja elukäigu tõttu seda kogemust erinevalt. Sellest johtuvalt on osa teadlasi väärtustanud religiooni uurimisel seesolija arvamust või siis vähemalt suuresti toetunud sellele (selle vaatenurga puhul kasutatakse mõnikord mõistet emic).
annaabi.ee 
