(Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.) Edvard Munch Karje 19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides. Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad. Aastal 1863 lükkas zürii tagasi Édouard Manet' maali "Eine murul" ("Le déjeuner sur l'herbe"). Põhiline põhjus oli selles, et seal oli kujutatud alasti naine koos kahe riides mehega piknikul
ebatavalised rakursid. Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi. Algus 19. sajandi keskel, Napoleon III ajastul, mil Pariisi ümber ehitati ja sõdu peeti, domineeris prantsuse kunstis Kunstiakadeemia. Prantsuse maalikunsti standardid määras Akadeemia, uuendusi peeti võimalikeks ainult Akadeemia kitsastes raamides. Akadeemia ei dikteerinud mitte ainult maalide sisu (hinnati ajaloo- ja religiooniteemasid ning portreesid), vaid ka tehnikaid. Akadeemia hindas süngeid, konservatiivseid toone. Au sees olid rafineeritud kujundid, mis lähemal vaatlusel peegeldasid reaalsust. Kõik pintslitõmmete jäljed tuli kõrvaldada, et kunstis ei avalduks kunstniku isiksus, emotsioonid ja tehnikad. Akadeemial oli iga-aastane kunstinäitus Salon de Paris (Pariisi Salong), ja seal väljas olnud tööde autorid võitsid auhindu ja said tellimusi. Näitusel sai välja panna ainult zürii poolt heaks kiidetud
aasta revolutsiooni päevil väljendatud sotsialistide põhimõte “on vaja võidelda kiriku võimu ja religioosse ideoloogia vastu” pani pikkadeks aastateks paika ateistliku argumentatsiooni kõrgeima taseme. Keskseks teemaks saab “usu reaktsioonilisuse paljastamine”, mida viidi läbi materialismi tutvustavate teoste eesti keelde tõlkimise ning sotsialistlikke ideid kandvate (valdavalt põrandaaluste) ajalehtede kaudu, mis levisid aga suhteliselt piiratud ringkonnas. Religiooniteemasid käsitleti ka loengutel, kõnekoosolekutel ja vestlusringides. Järjekindlalt taoti klassivõitluse teooriast tulenevat raudset seisukohta: kirik on kapitalistide käepikendus, töölise-talupoja kurnaja. Kuigi I Maailmasõja ajal ateistlik tegevus sootuks soikus, muutus olukord äärmiselt huvitavaks 1918. aastal, pärast ilmasõja lõppu. Bolševike üheks toonaseks oluliseks ideeks oli “maailmarevolutsiooni vallandamine”, mille nimel ei hoitud millegagi kokku
annaabi.ee 
