sugulussuhetesse loomade või taimedega). Nähtused eksisteerivad enamasti kõrvuti ühe religiooni sees. Sajandivahetusel olid levinud religiooni päritolu teooriad. Nende nähtuste puhul ei saa tegelikkuses tõestada, et üks neist oleks vanem või noorem. Ka definitsiooni religioon on usk üleloomulikesse nähtustesse on kritiseeritud. Võib öelda, et see on uusaja Euroopa mõtlemise konstruktsioon. Religioon võib olla suunatud ka elavatele loomadele. Religiooniteaduses puudub ka üldtunnustatud jumala definitsioon. Religioon ei pea olema suunatud jumalatele, seega loodi uus definitsioon mõiste kaudu püha/pühadus: religiooni olemus ei peitu jumalausus, vaid teatud pühadusega, mis väljendub kõigis religioonides, mis erineb argisest, kohtumist millegagi, millega kaasnevad emotsioonid. Sageli pole aga ka piir püha ja argise vahel kergesti hoomatav. Vahetegemine kultuuri ja religiooni vahel pole enamiku kultuuride jaoks hoomatav.
20. sajandi esimesel veerandil kerkib esile uus mõiste püha või pühadus. "Religiooni olemus ei peitu jumalausus, vaid pühaduse kogemuses." Religioon on inimese elamuslik kohtumine pühaduse tõelisusega. numinoosne nuumen on ebaisikulise jumala vägi, mis annab endast inimestele märku. Pühadus on ambivalentne. Kaks poolt: ühelt poolt on pühadus ligitõmbav, kuid samas ka hirmutav (nt inimesed näevad põrguilmutusi, hirmujumalad). Religioon kui nähtus on kompleksne. Religiooniteaduses ei ole religioon ja usk üks ja see sama. Usk on ühe inimese, grupi või piirkonna elanike hoiak, mida peetakse pühaks või eriliseks. Religioon on suur hulk erinevaid nähtusi, mis on selle usuga seotud. Religioon avaldub erinevates aspektides: 1. intellektuaalne aspekt iga religioon püüab maailma elu seletada, ulatub primitiivsetest müütidest kuni väga keerukate abstraktsete õpetusteni 2. emotsionaalne aspekt religioossed tunded 3
annaabi.ee 
