õpetusega olla loomulik osa ühiskonnas, aidata kaasa ühiskonna heaolule ja paremale toimimisele. Kuidas neid eelpool nimetatud teemasid uurida? Võimalusi erinevateks uurimissuundadeks ja lähteülesannete püstitamiseks on mitmeid. Käesolev töö võtab aluseks tänapäevase Euroopa religioonimaastikul viimaste aastakümnete jooksul väljakujunenud üldise olukorra, mida kirjeldavad paljud religioonisotsioloogid.1 Seda olukorda iseloomustab vajaduse vähenemine religiooni institutsionaalse vormi järgi, eriti kajastub see just protestantlike kirikute puhul. Eesti ja EELK kontekstis väljendub see kõige paremini konkreetsemalt liikmeskonna jätkuvas kahanemises, millele omakorda sekundeerib sekulariseerumine oma erinevates vormides ja etappides. Teisalt aga on inimestel jätkuvalt kõrge huvi vaimsuse ja religioossusega seonduva vastu.
Lutheri kontseptsioonis öeldut: “Inimene peab olema rahul sellega, mida jumal talle on määranud ja mitte püüdma seda muuta”. Vaevalt selline üleskutse arengut soodustab. See on ju üleskutse stabiilsusele, mitte uuendustele. Samas oli majanduse arengule kindlasti kasulik Lutheri teine põhimõte: “Jumala teenimiseks ei pea tundide kaupa palvetama. Jumalat saab teenida, tehes oma igapäevast tööd”. Mitmed religioonisotsioloogid on seisukohal, et Calviniga võrreldes oli Lutheri mõju prak- tilisele tööeetikale siiski märksa mõõdukam. Kui Calvini, eelkõige aga tema epigoonide, jaoks oli tähtis edu ja edasiliikumine, siis Lutheri jaoks oli oluline jääda jumalast antud ameti juurde ning teha oma tööd korralikult. Kalvinism rõhutanuks justkui rohkem relatiivset, luterlus absoluutset. Kalvinismis domineerib maailma alistamine, ääretu individualism ja umbusk riigi vastu
annaabi.ee 
