ise, kuid oli paindlik ja teistega arvestav: ei pärinud palju ja jäi oma tütart ja iseäranis poega tema tegude kiuste alatiseks armastama. Perekonnas pöörati hingelisusele tavapärasest rohkem tähelepanu ning Raskolnikov oli harjunud oma tundeid väljendama, peamiselt küll oma passiivsusega. Ainus, mida Raskolnikov kodust kaasa ei võtnud, oli naispere kummutamatu usk Jumalasse ja andeksandmisse. Ta vist pidas religioonigi vihatud inimhulga vananenud põhjenduste ja vabanduste otsimise allikaks. Rodion Romanõtsi keeruline natuur tegi nii lähedastele kui võõrastele inimestele temaga suhtlemise väga raskeks. Ta oli kasvanud perekonnas, kus tal oli õigus kurvastada, vihastada, armastada, tusatseda ja oma tundeid väljendada, ilma et keegi seda talle pahaks oleks pannud. Mitte keegi, ei ema ega õde Dunja, ei nõudnud Raskolnikovilt
Maailm, kus viimane sõna kuulub Jumalale, võib küll hukkuda, kuid Jumal hoiab ikkagi mõttes vanad ideaalid ning teostab need arvatavasti kuskil mujal: “Kus on Jumal, seal on tragöödia vaid ajutine ja osaline.” (James, Pragmatism, lk 48.) Võidakse vastu väita, et see tulemus on nii kaugel ning üldjuhul ei ole see meie jaoks tähtiski. Jamesi väitel ollakse nii arvates inimloomuse vastu ebaõiglane. Tahtevabaduse probleemi pragmatistlik käsitlus Nagu religioonigi puhul loobus James tõestustest: “Ma loobun juba ette avalikult taotlusest tõestada teile, et tahtevabadus on olemas. Enim, millele ma loodan, on veenda mõningaid teist tunnistama koos minuga, et tahtevabadus on olemas, ning käituma selle kohaselt.” (James, Usutahe, lk 95.) James kirjeldas võimalikke seisukohti. Need on jäik determinism (ingl hard determinism), mille järgi vabadus on vaid illusioon; nõrk determinism (ingl soft determinism), mille järgi
annaabi.ee 
