neis öeldakse, et ravi ei ole enam "mõttekas", kui selleks vajatakse "erakorralisi abinõusid". Singer väidab õigistatult, et "mõttekas" on suunatud oodatavale elukvaliteedile ja "erakorralise" tähendus piirneb "eriti kalli" ja "protektsionismiga". Niimoodi mõistetud eetika tuleks ka pühaduse printsiibist lähtudes hukka mõista. Et aga Singer inimelu lõpetamist ei pea ilmtingimata moraalselt lubamatuks, kui elu taga ei seisa (enam) "isikut", peab pühadusprintsiibi praktiliseks relevantsuseks ometi olema inimese elu piirenguteta tagamine ja seda kõikvõimalike vahenditega, isegi siis, kui pole mingit väljavaadet teadvuse taastamiseks. See ekstreemne seisukoht meditsiini reaalsuses vaevalt kehtib (4., lk 2381). Briti arst John Lorber tegi ettepaneku ravida teatud kaasasündinud seljaaju väärarengut juhtudel, mille puhul sünniviga pole ulatuslik. Ulatusliku vea puhul on surm selle haiguse puhul vältimatu. Nüüdseks rakendataksegi peaaegu kõikjal pakutud valikravimist
järgi dilämmastikpentoksiidiks. Objekt (denotaat) on üks, mõisteid (designaate) kaks ja termineid samuti kaks. Kas need terminid on sünonüümid? Kui mõelda denotaatsamasust, siis jah. Kui mõelda designaatsamasust, siis ei. Kui proovida süno- nüümsust uurida empiiriliselt, näiteks küsitleda inimesi või vaadata vastendust sõnastikes ja erialatekstides, siis pigem mitte. Saari (ibid.) on seda nimetanud mõttelahksuse ainealaseks relevantsuseks: aine on küll sama, kuid keemikutel on ikkagi tarvis vahet teha koostiste mõistesüsteemil ja saamisviiside mõistesüsteemil, mistõttu enamasti sobib konkreetsesse kasutusolukorda vaid üks neist terminitest. Veel näiteid: kuup ja korrapärane kuustahukas või okulist, oftalmoloog ja silmaarst. Mida sellistega sõnastikus või tõlkes teha? Ilmselt sõltub see olukorrast (nt sõnastiku täpsusastmest), aga kindlasti tasuks asuda mingile läbimõeldud ja selgele seisukohale
annaabi.ee 
