mis teostatakse koos ravimitega ei põhjusta lapsele valu ja hirmu. Ravimite lesanne on tagada lapse pshhovegetatiivne stabiilsus ja koos sellega rahulik ja komplikatsioonideta anesteesia ja intubatsioon. Samas tuleb alati arvestada lapse individuaalsete iseärasustega ja haigusseisunditega (Reisdorff jt 1993, Tsaikina 2005, Allman 2007). Laste intubatsioonil kehtib järgmine ravimite manustamise järjekord: Atropin, sedatiivsed ravimid, anesteetik ja relaksant (vt Lisa 3 lasteintensiivravis enimkasutatavad ravimid). 4.2.2. Lapse ettevalmistus intubatsiooniks Aspireerimine Enne lapse intubeerimist on vaja lapse ülemised hingamisteed aspireerida, et tagada hingamisteede puhtus ja kergendada intubeerimise protseduuri. Aspireerimiseks piisab 70-100 mmHg suurusest rõhust. See tagab kogu sekreedi eemaldamise, kuid samas ei põhjusta limaskestade kahjustusi. Aspireerimine ei tohi olla jõuline ja kesta rohkem kui 10 sekundit, sest
Farmakodünaamika – ravimite toimed ja kõrvaltoimed. Farmakokineetika – ravimi liikumistee organismis. See koosneb manustamisest, veres ja kudedes transportimisest, kudedes levimisest, lagunemisest ja väljutamisest. Platsentaarbarjäär – sama ehituse ja samade ülesannetega nagu hematoentsefaalne barjäär. Platsentaarbarjäär kaitseb loodet ema veres leiduvate kahjulike ainete eest. Mõned ravimid suudavad selle barjääri läbida ja last soovimatul viisil mõjutada. Relaksant – lihaste lõdvenemist põhjustav ravim. Resorptsioon – ravimite või muude ainete imendumine. Tiitrimine – ravimi aeglane, jaokaupa manustamine kuni soovitud tulemuse saavutamiseni. 4.1.Üldine farmakoloogia Ravimite toimeviisid Retseptorite stimuleerimine või pärssimine Retseptorid on organismi osad, mis suudavad erutust vastu võtta. Antud juhul on nendeks suured molekulid, mis asuvad raku välisseinal, aga vahel ka raku sees. Nende toimimist on kõige parem
annaabi.ee 
