tootmisega. Pärast pintselhalliku Penicillium chrysogenum hüüfide liitmist nende haploidsed tuumad liituvad sagedusega 1 x 10–8 – 2 x 10-6. Nendes liitunud tuumades toimub mitootiline ristsiire sagedusega 1 x 10-3 – 2 x 10-2 iga tuumajagunemise kohta (Weber, 1993). Viimane arv võimaldab hinnata selle seene diploidina jagunemise võimet. Saades diploidseks, üks tuhandest kuni üks viiekümnest jaguneb rekombinantsena, oskamata jaguneda nii, et tema kromosoomid säilitaksid oma identsuse tütarkromatiidide lahknemisel. Ilmselt tuleneb see metafaasiplaadi puudumisest seentel. Kromosoomid pole mitoosi ajal kondenseerunud (pole loetavad). Tütartuumade laialitõmbamisel on tegev ainult seenele iseloomulik tuumaga assotsieerunud organell NAO (nucleous associated organelle), mis on tegev ka rakutuuma liikumisega interfaasis. Erinevalt kõrgemate
juustu tootmisel ja valmitamisel. Üks piimhappebakterite geneetilise modifitseerimise eesmärke on nende muutmine resistentseks destruktiivsete bakteriofaagide vastu. Piimhappebaktereid on ammust ajast kasutatud toidukomponendina ja seetõttu sobivad nad n.ö. ohutute bakteritena suurepäraselt ka toidutehnoloogias kasutatavate ensüümide, näiteks peptidaaside tootmiseks. Näiteks juustutootmises kasutatavat (lehma maos leiduvat) kümosiini (ehk renniini) toodetakse nüüd rekombinantsena piimhappebakterites. Sama ensüüm on ekspresseeritud ka pärmis. Muide transgeenses pärmis ekspresseeritud kümosiin oli esimene geneetiliselt modifitseeritud organimsist pärinev ensüüm, mis sai loa toiduks kasutamiseks. Samuti kasutatakse õlletööstuses geneetiliselt modifitseeritud pärmitüvesid vähese süsivesikute- sisaldusega õlle tootmiseks. Nimelt on olemas Saccharomyces cerevisiae tüvi, mis ei sobi õlle
annaabi.ee 
