väidetavalt pidi avanema võimalus kohtuda Serena endaga. Jõudnud kohale, leidis ta eest suure rahvamassi, kes kõik olid Serenaga kohtuma tulnud. Iga tenniseklubisse siseneja sai ühe pileti, millel oli istekoha number ja selle piletiga sai osaleda ka pärast loosis, mille võiduks oli kohtumine Serenaga. Astunud sisse jäi Fedjal veel veidi aega klubi avastamiseks, sest ta jõudis ette antud ajast varem kohale. Nii ta uuris kõik kohad läbi, proovis uusi reketeid ja riideid, mis sest et tal selle jaoks nii kui nii raha ei olnud. Serenaga kohtumiseks oli nüüd jäänud vaid viimased viis minutit ja seetõttu öeldi ka mikrofoni, et kõik tennisehuvilised otsiksid oma istekohad ülesse ja paneksid oma telefonid hääletu peale. Fedjal ei läinud oma istekoha otsimisega kaua aega, sest ta pileti peal oli number üks ja sellest võis järeldada et ta istus kõige esimeses reas, kas vasakul või paremal pool. Lõpuks
pingutatud nööridega või naharibadega. Mängijate vahele oli tõmmatud nöör ja palli löödi käega üle selle (Põldmäe, Ulman 2013: 5). Esimesed reeglid anti välja 1590. aastal. 16. Sajandil levis algeline tennisemäng Hispaaniasse, Hollandisse, Belgiasse, Šveitsi ja Rootsi ja Inglismaale. 17-18 sajandil aga tennise areng seiskus seoses Napoleoni sõdade ja Prantsuse revolutsiooni tõttu, kuid reketeid siiski minema ei visatud. Uus tõus toimus Inglismaal 1859. aastal kui peeti tennisematš mitme ülikooli võistkonna vahel. Peagi hakati looma ka tenniseklubisid ning tennis oli muutumas massiliseks mänguks. 19. sajandi lõpus võeti kasutusele kummipallid, mis võimaldasid hakata mängima väljas, värske õhu käes. Selleks ajaks oli tennise levinud juba Ameerikasse ja Austraaliasse, kuid ülemaailmseks spordialaks tennis siiski ei saanud, sest igal pool mängiti seda oma reeglite järgi
annaabi.ee 
