vaid Peterburis ja Moskvas tuntud suvituslinnale kohast suursugust kuurortliku välisilmega vaksalit, kus eraldi hoone või ruum ka "Kõigekõrgemale" ehk imperaatorile. Haapsalu jaamahoone ainukavand kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljoni projekt, mille teine variant kiideti heaks alles 28. juunil 1905. Kohalike ettevõtjate tööjõuga valmis hoone vastavalt projektile aastail 1905-1907. Historitsistliku arhitektuuriga jaamahoone koosnes suurest reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid kahte ühendavast katusealusest ehk galeriist ning kogu ehitist siduvast ülipikast katusealusega kaetud perroonist. (1) 4 Reisijatehoones tõuseb esile kellatorniga kiviosa koos peasissekäiguga, mis viib läbi hoone ulatuvasse üldisesse ootesaali. Üldisest ootesaalist, kus on säilinud stukkdekooriga lagi ja algsed kassaluugid, jäävad mõlemale poole puitmahud
1905. Insener Götte poolt valiti ka koht rajatavale jaamahoonele. Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudtejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Seejuures rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid. Jaamahoone projekt koostati Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V. Vestfaleni poolt. Ehitustöid alustati 1905 ja lõpetati 1907. aastal. Hoone koosneb neljast osast — reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja 216–meetri pikkusest kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üheks omapärasemaks hooneks, mille puitpitsiline historistlik ehituslaad on saanud eeskujuks nii mõnelegi teisele supellinna esinduslikule majale. Jaamahoone on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all. Haapsalu raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum, mis jätkab 1970. aastal Tallinnas asutatud
annaabi.ee 
