Algul sobisid rahvast äratama ja ühte liitma kõige paremini ajalehed: kirjutajate pöördmine lugejate poole oli pöördumine kogu rahva poole, ühe suure inimrühma poole. Et rahvustamine on hingeline side rahvuskaaslaste vahel, siis etendaski rahvuslikul ärkamisajal suurt rolli isamaaluule. Ajajärgu esiluuletaja oli Lydia Koidula, aga laialt levis ka mitme teise autori looming: Friedrich Kuhlbansi "Vanemuine", Mihkel Veske "Kodumaa" ja "Illus oled, isamaa!", Ado Reinvaldil "Kuldrannake" jne. Selle aja isamaaluule peamiseks kandepinnaks oli koorilaul, mis sai 1860.aastatel, kus osavõtjad laulsid üheskoos: "Mu isamaa, mu õnn ja rööm!", "Mu isamaa on minu arm!" ja "Sind surmani!". Üldlaulupidu oli suurim rahvuslik üritus, millele ühtses vaimus koguneti kogu maalt. Rahvusliku ärkamisaja proosa ja näitekirjandus jätkas rahvavalgustuslikku tegevust. Lydia Koidula jutustuse "Ainuke" õnnelik peigmees on oma üldisele tublidusele lisaks
aastal, ülesandeks eesti keele, kirjanduse, ajaloo uurimine 9. ajaloo vallas tõusis EKS-i kõrvale 1909. aastal J. Hurda mälestuseks loodud Eesti Rahva Muuseum- muuseumi koondati eesti rahva aineline ja vaimne maavara (tarbeesemed, rahvarõivad, ehted, kunstiteosed) Kirjandus 1. Eesti rahvusliku kirjanduse areng sai alguse rahvusromantilisest isamaalüürikast, milles Lydia Koidula kõrval oli oma osa Mihkel Veskel, Ado Reinvaldil ja Friedrich Kuhlbarsil 2. ilmusid eesti esimeseddraamateosed 3. Proosa oli esialgu luule poolt tagaplaanile surutud (‘’Tasuja’’) 4. XIX sajandi lõpus kandus raskuspunkt poeesialt proosale ning romantilised jutustused asendusid realistlike romaanidega- Silmapaistvaimaks romaanikirjutajaks Eduard Vilde 5. luuletajana omandas tuntust Juhan Liiv, draamas August Kitzberg 6. murranguks kirjanduselus sai 1905. aasta, milavalikkuse ette astus esimene kirjanduslik
annaabi.ee 
