Kohatiselt katavad klaasseina valged rippkaunistused, millele on peale suunatud sinine valgus. Sisustuse poole pealt on jäädud minimalistlikesse piiridesse: 2 diivanit ja laud. Lisaks on kasutatud audiovisuaalseid lisandeid iga uue uudislõigu vahel. Saatejuhtideks on Marko Reikop ja Anu Välba. Nende suhtlus saatekülalistega nii otse kui varem valmis filmitud videoklippides on vahetu. Miimika on neutraalne, mitte üle-pakutud, sama kehtib zestide puhul. Kohati häiris Reikopi ründav hoiak intervjueeritava suhtes: laskmata saatekülalisel oma mõttekäiguga lõpuni jõuda, esitas intervjueerija juba uue küsimuse. Sellega suretab ta intervjuu juba eos ning vaatajale tekivadki pelgalt lakke rippuvad küsimused. Sõnavara on aga mõlemil saate läbiviijal rikas, ning saates kasutatav keel on vaatajale lihtne ja arusaadav, mitte-ametlik. Mina isiklikult leian, et sel saatel on ka tulevikus perspektiivi, küll aga ei ole ta Eesti ühiskonnale asendamatu
tegelikkusest või siis näitab ära, et mõttes valitud amet ei sobi ikka üldse. Samuti õpetab meid töövarjupäev. Õpilaste tänavune töövarjupäev oli 20. novembril. Eks iga uus asi tekitab ärevust ja põnevust. Kõik olid juba pikalt oodanud, et saaks ühe sügisese neljapäeva veeta mitte tavapäraselt koolipinke nühkides, vaid mõne huvipakkuva eriala spetsialisti varjutades. Olin endale valinud töövarjuliseks Marko Reikopi, kes teeb tööd igapäevaliselt Ringvaates, sinna saatesse saamiseks oli konkurents, nimelt pidid töövarjulised esitama teemad Ringvaatesse ja sellejärel valiti parimad välja. Mina olin õnneks nende seas, kes sai selle pääsme, läksin väga põnevusega Tallinnasse, kaks ja pool tundi oli sõit. Ootasin, et saaksin rohkem teadmist. Õppisin koheselt Tallinnas olles, et on väga suur linn, võrreldes maaeluga on
Aeg-ajalt tundub, et tegijad õigustavad oma olulise sõnumiga saateid vaid sisuga, pööramata tähelepanu nüüdisaegsele pildikeelele, viitsimata vormiga üldse mingit tööd teha, rääkimata promomisest. Ega sisukas ei pea tähendama igavat. Selle tõestuseks on väliskanalitel muidugi palju saateid, meil ehk ,,OP!", ,,Tegelikkuse KesKus", ,,Ajalik ja ajatu" ja ,,Terevisioon" püüdleb ka selles suunas. Ta on tundnud professionaalset kadedust kõige enam oma kolleegi Marko Reikopi suhtes. See pole halb kadedus, sest ta on ikka oma tööd tehes väga hea! Ja siis Anu proovib teha ka nii nagu tema ning see kukub hale välja, aga see paneb otsima, 5 kuidas Anu siis võiks ekraanil vaatajat köita ja intervjueeritavat üllatada. Ühesõnaga, sellist liiki kadedus teeb rahutuks ja paneb siblima. Seda, et Anut keegi kadestab, pole ta tähele pannud, või kui, siis ainult üks kord --
annaabi.ee 
