2. Mis on osteoporoos? Luuhõrenemine ehk osteoporoos on haigus, mis kulgeb hiilivalt, ilma kaebuseid tekitamata kuni tüsistuseni ehk luumurruni. Selle haiguse puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning murduvad kergesti. Tänapäeval räägitakse sellest kui haigusest, mille puhul on häiritud luude tugevus. Osteoporootilistest murdudest kõige sagedasem on selgroo lülikehamurrud ja kõige ohtlikumad reieluukaelamurrud. Mõlemad põhjustavad inimese elukvaliteedi olulist langust. Reieiluukaelamurru korral võib inimene jääda voodihaigeks. Osteoporoos oma algstaadiumis praktiliselt mingeid kaebusi ei anna ja kui inimesel kuskilt ei valuta, ei muretse ta oma tervise pärast. Hiljem, kui osteoporoos on kaugele arenenud, tekivad valud lülisambas, selgroolülide kokkuvajumine ja ohtlikud luumurrud. Tüüpilised osteoporoosist tingitud luumurrud on: kodarluu distaalse otsa murd, reieluu proksimaalse osa murd,
teisene osteoporoos on tingitud teistest haigustest või ravimitest. Osteoporoos ei põhjusta enamasti kaebusi, kuid tema kõige ohtlikumateks tüsistusteks on luumurrud. Luuhõrenemisest tingitud luumurde kutsutakse haprusmurdudeks, nende sagedus suureneb vanusega. Üle 50-aastase naise eluaegne risk osteoporoosist tingitud luumurruks on 50%, sama vana mehe eluaegne risk osteoporoosist tingitud luumurruks on 20%. Kõige sagedasemad on reieluukaela-, randme-, selgroolülide murrud. Reieluukaelamurrud põhjustavad kõrge suremuse (15-30% esimese aasta jooksul) ning vähendavad inimese toimetulekuvõimet. Lülimurdude tagajärjeks on kehapikkuse lühenemine, seljavalud ning selja deformatsioonid (nt küüru teke). Osteoporoos on kõige sagedasem luukoe ainevahetuslik haigus: hinnanguliselt on Eestis kolmandikul üle 60-aastastest naistest ja pooltel üle 70- aastastest naistest osteoporoos. Kuna kogu maailmas on prognoositud keskmise eluea tõusu, siis on oodata ka haprusmurdude arvu kasvu
annaabi.ee 
