need soovitused on ja millega neist te nõustute? Seneca soovitused haiguste poolt põhjustatud kannatuste talumiseks on järgmised: Tuleks toetuda sõpradele ja nende reibastustele, valvustele ja kõnedele. Seneca uskus, et tema ei saa surra, kui temast jäävad elavatena maha sõbrad. Välistada tuleks surmahirm, kuna seda ei tingi mitte haigus vaid loomus. Surmahirmust pääsemisel pole miski kurb ega lootusetu. Aitavad ka aulised lohutused: mis reibastab hinge, on ka kehale kasulik. Haiguste kannatusi aitavad taluda valude vaheajad, mil tasuks mõelda, et piinadele on ka lõpp saabumas ja ükski valu ei saa olla väga suur ja samaaegselt kestev. Haiguste poolt tekitatud kannatusi ei tasu süvendada kaebustega, vaid suunata oma vaim ja mõtted millelegi muule. Olen taaskord nõus Senecaga. Haiguste ravimisel oleme küll tahes-tahtmata kohustatud mõtlema
(2) Sageli oli mul tahtmine teha oma elule lõpp, isa hellus ja vanadus hoidsid mind tagasi. Mõtlesin nimelt, et minul jätkub küll jõudu surra, kuid temal ei jätku jõudu mind leinata. Niisiis käsutasin ennast elama. Mõnikord tähendab ju elaminegi mehiselt toimimist. (3) Ütlen nüüd, mis mulle tollal oli lohutuseks, kuid kõigepealt ütlen seda, et selsamal, mis mind rahustas, oli ka arstimi jõud. Aulised lohutused muutuvad ravivahendiks, ja see, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale; meie õpingud taastasid mu tervise. Pean seda filosoofialt saaduks, et taas tõusin, et tervenesin. Temale võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen. (4) Palju aitasid mu tervenemisele kaasa sõbrad, kelle reibastused, valvused ja kõned mõjusid mulle toetavalt. Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra,
annaabi.ee 
