LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Minu jaoks on selgitus rahuldav. Ma ei saa öelda, et surma ainetel poleks ma ise kunagi mõtisklenud, ent ma leian, et rohkem süviti selgitada pole vajalik. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Mitte miski ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus. Miski pole kurb, kui sellest hirmust oleme pääsenud. Haigusega kaasnevad suured piinad, kuid need teevad talutavaks vaheajad. Haigusest tingutud kannatus on talutav, kui põlgad ülimat, millega ta ähvardab. Valu teevad vaheajad talutavaks. Saab mõelda, et ülimale valule tuleb kord lõpp. Ära muuda oma vaevu ise raskemaks, koormates end kaebustega. Tuleb end vabastada tulevaset hirmust kui ka ammuse ebameeldivuse meenutamisest
kõigepealt ütlen seda, et selsamal, mis mind rahustas, oli ka arstimi jõud. Aulised lohutused muutuvad ravivahendiks, ja see, mis reibastab hinge, toob kasu ka kehale; meie õpingud taastasid mu tervise. Pean seda filosoofialt saaduks, et taas tõusin, et tervenesin. Temale võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen. (4) Palju aitasid mu tervenemisele kaasa sõbrad, kelle reibastused, valvused ja kõned mõjusid mulle toetavalt. Mitte miski, Lucilius, parim meestest, ei reibasta ega aita haiget nõnda kui sõprade osavõtlikkus, mitte miski ei hävita nõnda surmaootust ja hirmu; mulle tundus, et ma ei saa surra, kui nemad jäävad elavatena minust maha. Arvasin, ütlen ma, et mu elu jätkub mitte koos nendega, vaid nende kaudu. Mulle näis, et ma ei vala eluvaimu mitte endast ära, vaid annan selle edasi. See andis mulle tahet enese aitamiseks ja iga piina talumiseks. See on ju kõige halvem, kui surmatahte heidad enesest ära, kuid elutahet asemele ei tule.
annaabi.ee 
