Endistele mõisamaadele rajati nüüd asunikutalud, mille asukad olid sageli senised maatamehed või pärit sootuks linnast ja neil ei olnud sageli ka põlvest põlve edasi antud ehituskogemust. Riik andis küll pikaks ajaks ja odavalt laenu, kuid hooned vajasid kiiret ehitamist ning ega selle laenu ja väheste ehitusoskustega just lossi püsti ei pannud. Traditsiooni arvestades propageeriti ehitustüübina koosehitust kui kõige enam oma proportsioonidelt rehemajast lähtuvat ja materjalikulu poolest ratsionaalseimat. Viimast iseloomustas imposantne kuju, mis sobis suurepäraselt maastikku. Uudsena aga toodi taluarhitektuuri peamise ehitusmaterjali palgi asemele tulekindel tsementkivist plokk, 1930. aastail ka tellis. Suurt rõhku hakatigi panema taluperemeeste maitse kujundamisel välisseinte vooderdamisele ja värvimisele. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Rehemaja sajandite
Sabast pukktuuliku keeramist saab ja tuuliku külastust koos möldrist giidiga saab turist kogeda Angla Pärandkultuurikeskuses Saaremaal. Eesti talu uus nägu: 15. Taluhäärber mulkide innovatsioon, kaasaegne talumaja ehk rehealune ja eraldiseisev elumaja Mulgid algatasid Eesti talupoja elus innovatsiooni hakates rajama taluhäärbereid. Muutuseks oli, et mulk kolis viljakuivatina toiminud rehemajast välja ja elamiseks eraldiseisva maja. Majad muutusid põhjalikult nii väliselt kui sisemiselt - uhkemaks, mugavamaks, puhtamaks, avaramaks. Talu häärberis oli näiteks eraldi ruum külaliste vastuvõtuks, mis oli kõige uhkemini sisustatud ja mida igapäevaselt pere ise ei kasutanud. Peale praktilise otstarbe oli häärberitel suur sümboolne tähendus nende kaudu väljendasid peremehed oma jõukust ja ühiskondlikku seisundit. 16. C.R
annaabi.ee 
