väikesed aknaavad, otsafassaadis lai värav) on säilitanud küün, kuna magasiait on ulatuslikult ümber ehitatud. Park, mis mõisasüdant vääristab, on suhteliselt väike 3,8 hektarit. Selle esiosa moodustab hoonetega raamitud nelinurkne väljak, mil ringtee. Ehitiste fassaadid on avatud, vaid väljaku nurkadel on puudegruppe. Peaväravalt kulgeb Kulna sihis puiestee, varemalt oli härrastemaja sihilt puiestee ka põllul paiknenud rehehoone suunas. Kunstipärane haljastus jätkub teisel pool peahoonet vabakujulise pargina. Alleedena istutatud põlispuud, tiik (mis teenis ka viinavabriku huve), lilleparter, rohtaed ja mõisaansamblit piirav puiestikuna kujundatud tee moodustavad harmoonilise terviku. Lõpuks nimetatagu ka puuviljaaeda see hõlmab ulatusliku kivimüüriga piiratud ala endise aida taga. Eraldi tuleb rääkida ühest tänaseni säilinud kõrvalhoonest valitsejamajast. Hoone puudub 1828
politiseerunud seltskond jõudnud vene avalikkuse ette. Seda oli ka vene ajakirjandus tähele pannud. Baltisaksa ajakirjandus oli hirmu täis. Selle taga nähakse ka tulevast venestust, mõju kogu Balti ühiskonnale. Baltisaksa seltskond hakkas selle peale käituma väga kummaliselt. Sügisel hakkasid juhtuma imelikud sündmused. Oskar Kruus "Aeg atra seada" on teema kohta päris hea romaan. Mõisates hakkasid juhtuma mitmesugused õnnetused. Kuskil läks karjalaul, rehehoone vms põlema. Alati hakati süüdistama rahvuslikke tegelasi, et nemad on talupoegi üles ässitanud. Mitmed ajakirjanikud sattusid aresti alla. 1881. aasta sügis oli seega üsna kummaline aeg. Hurt Peterburis olles mõtles ja lõpuks leidis, et mõte palvekirja esitada oli siiski olnud õige tegu. Oma toetust otsustas avaldada sel moel, et hakkas baltisaksa ajakirjanduses vastuartikleid avaldama. Kirjutas ka seda, et palvekirja seltsides läbi ei arutatud.
annaabi.ee 
