suviti paiknes seal sageli söögilaud ja muu majakraam. Rehealuse juurde kuulus ka aganik aganate (n teravilja-, heina- ja linaseemnete peksmisel ja tuulamisel alles jäänud õisikute, kuparde ja lehtede kergemad ja peenemad osad) hoidmise ruum. Kamber on rehielamus hilisem lisand (17.sajand esimest korda mainitud), kaua oli kütteta ruum, mida kasutati kaua panipaigana ja suviti magati seal. 19.saj muudeti kamber soojaks suitsuvabaks klaasakendega eluruumiks. Algul ehitati sinna reheahjust köetav soojamüür. Elu rehielamus oli tsükliline. Sügisel pärast viljalõikust viidi kogu kraam rehepeksuajaks toast välja ja hakati vilja kuivatama. Pärast rehtesid puhastati tuba tahmast ja tolmust ning seati elamiseks korda. Talvel elas ja töötas kogu pere soojas rehetoas. Põhja-Eestis sisemaal, kus saunu polnud viheldi ja pesti laupäeviti reheahju peal. Külmaga pidid ka loomad rehetuppa ära mahtuma, kukk ja kanad olid harilikult tubased (kanatool võrega
Peet Vallak Juhtiv novelist. Loeme noveletti, veel kokku surutum kui novell, ,,Maanaine." Reet kirjutas paberile ,,suur reheahi" reheahi oli rehetoas kus kuivatati vilja, vili on söök, elu. Reheahi on siis elualus. Volkonski ütles, et tema ei tea millega Eesti kinni hoiab, kui ei toida ja ema hooleta jättis, siis Peet ütleb et see mis meid kinni hoiab on suur reheahi. Eesti on ainuke koht, kus me oleme omad, mujal võõras. Bernard Kangro on teinud suurest reheahjust müüdi. Ber oli luuletaja, paguluses Rootsis, luuletus ,,Ajatu mälestus" kuidas tunneb ennast reheahi, kannab ajatut mälestust endas, reheahi asi mis ühendab erinevaid põlvi. Sügisballis polnud reheahju, kohta mis rahvast ühendab, neil polnud minevikku ja ka tuleviku mitte, sest korterit on lihtne müüa, aga talu, kus vanavanemad on elanud emotsioonitult ei müü. Karl Ristikivi (1912 1977) Eesti proosa paguluses
annaabi.ee 
