Ilu põhimõtte domineerimine tegi Aaviku tegevuse kergesti kritiseeritavaks, sest ilu peetakse enamasti subjektiivseks.” (Erelt, 2000) Aavik rikastas eesti sõnavara paljude soome laenude, tule- tiste (us-, ng- ja mus-liitelised nimisõnad, u-liitelised enesekohased tegusõnad) ja murdesõnadega. Viimaste näiteid on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma. Kodumurdest tutvustas ta eesti rahvale sönu: abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült. Tema loodud 200 tehistüvest on praegu kasutusel üle 40. Aaviku soovitusel on kasutusele võetud ülivõrre ja maks- vorm, laiendatud mitmuse, lühikese mitmuse osastava, lühi- kese ainsuse sisseütleva ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud sõnajärge. “Oli siiski nii, et Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut, vaid ka üldist keelekorraldusteooriat ja isegi üldkeeleteadust.12 Valter Tauli, kes viis Aaviku teooria
Ilukirjanduses avaldus impressionism aastatel 1880.1910. Maaliti looduses. Kirjanduses eelistati lühizanre, iseloomulik oli värvi ja meeleolu küllus armastuse ning looduse kujutumamisel. Püüti tabada hetke meeleolulis ja tundmusi. Stiil oli meeleolukas. Keelekasutus mänglev ja vaimukas. Autorid: prantslased vennad Edmond ja Jules De Concourt nemad on rajajad, sakslane Thomas Man, norralane Krut Hammson. Eestlased Villem Rehala, Gustav Suits, Tuglas, Tammsaare. Need kolletavad lehed tekkitavad minus sügisese tunde kuigi samas soojus ja päike meenutavad suve. Sümbolism Sümbolism tekkis prantsusmaal 1886 aastal. Sümbolistide vaadete aluseks on Platoni idealistilik õpetus kahemaailma reaalse ja ideaalse olemasolust. Reaalne on näiline maailm ehk ajutine peegeldab ideaalset, Ideaalne maailm on reaalse maailam taga. Ideaalset maailma suudab edasi anda vaid kunstnik kes oskab luua sümboleid
aastate talukompleksidele omane: elumaja oli ehitatud ümmargustest jämedatest palkidest, katus oli aga tehtud õlgedest, millel rohetas sammal. Elumajas asus üks suur kamber, kus söödi, kaks väikest kambrit, kus magati, köök, sahver ja rehetuba. Rehetoas paiknes suur kerisega ahi ja ahju kõrval leivalõime, milles sõtkuti leiva tainast. Ahjus küpsetati leiba ja kerisel kala. Rehetoa seina taga oli aga rehala, kus elasid talvel loomad, õue keskel puuraketega kaev. Talu juurde kuulus ka ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Väravast väljas oli veel sepapada ja koppel hobuste, lehmade ja lammaste jaoks. Toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel aga püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire oja, mis tegi põliste sangleppade all lookeid
Mehed tõmbasid paarikaupa loosi: kes saab haava, kes peab tulistama. Kurt pidi tulistama ja aitas haavatu sidumispunkti. Järgmisel päeval saadeti Kurt koos muude kokkukogutud sõduritega vasturünnakule. Enne, kui nad pidid taas jänestena lagendikule vastase kuulide ette jooksma, plahvatas läheduses granaat. Kurt sai endale ehtsa haava ja suutis õnneks ise veel kõndida. Pärast kuus tundi kestnud teekonda leidis ta ühest talumajast sidumispunkti ja pandi rehala põrandale lebama. Samal ööl pandi Kurt koos teiste haavatutega maabumispraamile. Kurt Vetteri kompanii oli muutunud pea olematuks ning tema enda jaoks olid meeleheitlikud lahingud Muhu- ja Saaremaal lõppenud (Vetter 2004, 112 jj.). Saksa vägede Sõrve kaitse staap tegi otsuse: täieliku hävingu vältimiseks taganeda organiseeritud korras tõrjelahinguid pidades järgmisele Torkenhofi (TürjuTorguMäebe) kaitseliinile
annaabi.ee 
