kujunemiseni. Alates 1880. aastatest võib rääkida uuest ühiskonnatüübist- heaoluriigist, mida illustreerib esimene sissejuhatav tekst. 19. sajandi lõpust, 20. algusest saati on heaoluühiskond miski, mille poole suur enamik Euroopa riikidest püüdleb, erandiks pole Eestigi, mida iseloomustab teine sissejuhatav lõik. Jõudmine ühiskondlikule tasandile, kus pangalaenud -võlad ei põhjusta riiklikku depressiooni ja pensioniealised ei pea muretsema leivaraha pärast, nõuab teatud reguleeritust riigi majanduspoliitikas. Mõnus heaoluriik, kus valitseb muretus homse päeva suhtes eeldab aga kõrgeid makse, mida eestlased oma lõputult pisikestest palkadest väga meelsasti loovutada ei soovi. Sellest hoolimata tahame nautida täpselt samasuguseid hüvesid nagu meie põhjanaabridki. Sellest tingituna on Eesti poliitikud ja majandustegelased pidanud ajama mõneti vastuolulist majanduspoliitikat- hoidma maksud madalad, kuid selle vähese laekuva kõige suuremal määral sotsiaalsfääri
käärid. Kui õpilane on sunnitud kooli vahetama, ei ole üldjuhul lootustki, et kasvõi õppimise poole pealt oleks üleminek sujuv ning lihtne - teemasid käsitletakse eri aegadel, eri tempos ja kahjuks kohati isegi eri koguses. Paljud õpetajad jätavad omavoliliselt teemasid vahele või jäävad liiga pikalt ühte teemasse kinni. Mida teha? Mida vabamaks ning läänelikumaks muutub maailm, seda rohkem on debatte ja vaidlusi. Eriti palju on neid aga teemadel, mis puudutavad vabadust, reguleeritust, riigi- või mõne muu organi sekkumist jne. Haridus on minu meelest valdkond, mida peaks riiklikul tasandil reguleerima nii palju, kui see on võimalik, ilma lennukaid mõtteid ja uusi ideid ning lähenemisviise piiramata. Ühtlaselt tugev algteadmiste baas on igasuguse õppimise jaoks väga vajalik. Nagu maja ehitades peab vundament olema ideaalselt sile, loodis ning väga tugev, peaks ka vähemalt põhiharidus olema üle riigi ühtlaselt väga heal tasemel
kultuuriliselt domineerivat. c) Kolmas etapp: üleriigilise korrastatusega kollektiivi foonil väiksemate gruppide tekkimine – klasside tekkest kuni sugulaste, naabrite, elukutsete, institutsionaalsete, seisuslike korporatsioonide tekkimiseni. Igaüks neist gruppidest näeb ennast võrdluses kõigi ülejäänud inimeste käitumist reguleeriva organisatsiooniga kui kõrgema korrastusastmega ühikut. Häbi abil reguleeritust tajutakse kui kõrgeima korrastatuse näitajat. Tuleb rõhutada, et nimetatud kolm etappi on eelkõige loogilis-heuristilised, kuna ajalooliste protsesside reaalne kulgemine toimus kahtlemata tunduvalt keerulisemaid ja mitmekesisemaid teid pidi. 7. Kolmandal etapil kujuneb häbi ja hirmu sfääride vahel välja komplementaarsussuhe. Eeldatakse, et see, kes juhindub häbist, ei tunne hirmu ja vastupidi. Seejuures on sfääride jaotus dünaamiline ja vastastikus võitluses. Nii elab Vene 18
annaabi.ee 
