kohta midagi, kuid ütleb, et subdelegatsiooni võib haldusekandja edasi volitada. Selles osas puudub ka kohtupraktika. Seaduses peab olema vastav: delegatsiooninorm või vähemalt peab see tulenema seaduse sisust ja mõttest ning olema kodanikule arusaadav. Kodanikule peab olema võimalus teada, eeldada, o et administratsioon hakkab oma määrustega üht või teist küsimust reguleerima, o samuti see, millise ulatuse ja sisuga see regulatsioon olla võib. Mida regulatiivsem on seadus, seda suurema tõenäosusega tagatakse halduse legaalsus, ehk, täpsemini öeldes, eeldab legaalsuse printsiip seaduse põhjalikku regulatiivsust, mis võimaldab vältida administratsiooni omavoli. z II. Määruste liigid: Määrusandlusõiguse mahu järgi võib eristada kolme liiki määrusi: 1. Intra legem määrused haldusaktid, mis antakse välja seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Legislatiivaktid, millega eksekutiivvõim on volitatud rakendama kehtivat seadust,
Õigusteoorias, samuti demokraatlike riikide õiguspraktikas on asutud üldjuhul seisukohale, et seaduses peab olema vastav delegatsiooninorm või vähemalt peab see tulenema seaduse sisust ja mõttest ning olema kodanikule arusaadav. Kodanikule peab olema võimalus teada, eeldada, et administratsioon hakkab oma määrustega üht või teist küsimust reguleerima, samuti see, millise ulatuse ja sisuga see regulatsioon olla võib. Mida regulatiivsem on seadus, seda suurema tõenäosusega tagatakse halduse legaalsus, ehk, täpsemini öeldes, eeldab legaalsuse printsiip seaduse põhjalikku regulatiivsust, mis võimaldab vältida administratsiooni omavoli. Keerulisem on küsimus sellest, kas kehtiv põhiseadus võimaldab anda praeter legem määrusi. Õigusteadlane V. Lang jõudis põhjalikult 1937.a. põhiseaduse määrusandlusõiguse alust analüüsides järeldusele, et legaalkonstruktsioon "määrusandlus seaduse alusel" lubab
Õigusteoorias, samuti demokraatlike riikide õiguspraktikas on asutud üldjuhul seisukohale, et seaduses peab olema vastav delegatsiooninorm või vähemalt peab see tulenema seaduse sisust ja mõttest ning olema kodanikule arusaadav. Kodanikule peab olema võimalus teada, eeldada, et administratsioon hakkab oma määrustega üht või teist küsimust reguleerima, samuti see, millise ulatuse ja sisuga see regulatsioon olla võib. Mida regulatiivsem on seadus, seda suurema tõenäosusega tagatakse halduse legaalsus, ehk, täpsemini öeldes, eeldab legaalsuse printsiip seaduse põhjalikku regulatiivsust, mis võimaldab vältida administratsiooni omavoli. Keerulisem on küsimus sellest, kas kehtiv põhiseadus võimaldab anda praeter legem määrusi. Õigusteadlane V. Lang jõudis põhjalikult 1937.a. põhiseaduse määrusandlusõiguse alust analüüsides järeldusele, et legaalkonstruktsioon "määrusandlus seaduse alusel" lubab
annaabi.ee 
