tarastamine oli karistatav. Väljaspool küla ühismaid olid üksjalgade ja vabadike maad. Nende talud olid küla maadele rajatud. Enamasti adratalunike poegade poolt, kelle ei jätkunud maad küla ühisväljal. Peale põllumaa kasutamise pidi külakond reguleerima heina- ja karjamaa ning metsa kasutamist. Külakarja karjatati üheskoos. Karjamaa oli ühiskasutuses. Tähtsad olid metsapõllud-ajutised viljakasvatamiseks kastutatavad maad, mis ei kuulunud regulaarsesse külvikorda. Heinamaad olid 13.-15. saj. Osalt ühiskasutuses, osalt ära jaotatud nagu põllud. Heinamaad mõõdeti süldadega ja saadudega(süld kõrged ja süld laiad). Heinamaade saak jaotati talude vahel vastavalt adramaade arvule. Vanemal ajal jaotati heinamaad vikatites(niitjate arvu järgi), metsa mõõdeti kirvestes. Saras võis kuuluda ka mitmele külale- suursaraskond. Kasutust hinnati küla adramaade arvu järgi või kasutatu kordamööda-üks aasta üks küla ja
külasarase territooriumil ja omas õigust kasutada küla ühismaid, mis ned teatud määral sidus külakollektiiviga. Teine osa hajatalusid asus täiesti eraldi soode ja metsade keskel, kus neil polnud kokkupuudet teiste hajatalude või külaga. Selliste hajatalude heina-, võsa- või karjamaa peale polnud külal valdusõigusi. Põlispõldude kõrval kasutati veel metsa ehk võsapõlde, mis olid tarvitusel ajutiselt ja olid rajatud võsamaadele. Need ie kuulnud regulaarsesse külvikorda ning pärast mõneaastast kasutamist jäeti nad 15-20 aastaks puhkama ning kasutusele võeti uus võsapõld. Heinamaad oli 13.-15. Sajandil osalt ühiskasutuse, osalt üksikperede vahel ära jaotatud samal printsiibil nagu põlludki. Ühiskasutuses olevaid heinamaid niideti ühiselt, saak jagati vastavalt talude suurusele. Karjamaad ja metsad olid jätkuvalt küla ühiskasutuses. Kõige arvukama talurahvarühma moodustasid adratalupojad (nimetus sellest, et nende
annaabi.ee 
