kiigutamise eest. Lüürilised laulud Lüürilised laulud kirjeldavad tavaliselt inimese mõtteid, meeleolusid ja mälestusi. Nendes nimetatakse mõnikord nähtud asju ja sündmusi, tegevust pikemalt arendamata. Lüürika kohta võib öelda, et need olid inimese elust ja olust kõnelevad laulud. Mitmed lüürilised laulud on välja kujunenud hiljem kui teised regilaulud ning neid lauldi enamasti uuematel regiviisidel. 18. sajandil hakkas tekkima ning 19. sajandil pääseski valitsema uus lauluvorm, mida nimetatakse uuemaks rahvalauluks. Eeldused selleks tekkisid pöördeliste sündmuste tõttu Eestis: pärisorjuse kaotamine ja külaelu muutumine, hariduse levik ja kultuuri areng, rahvuslik ärkamine, talurahva siirdumine linnadesse, maa eri piirkondade tihedam suhtlus ning elavnenud kontaktid naabermaadega. Uuemate laulude sisu on kaasaegsem, mõjutatud uusaegsest maailmapildist,
Kõige tuntum on "Venna sõjalugu".Nekruti- ja soldatilaule on rohkesti. Et nekrutikohustuse (25 aastat) seadis 1796. aastal sisse keiser Paul I, võib seda laululiiki pidada suhteliselt nooreks. Suur osa neist on siirdevormilised. Jutustavaid laule on mõnikord saatnud ka liikumine. Neid on lauldud kiigel, teed käies või koos tagasihoidliku tantsulise liikumisega, näiteks eriliselt ringis sammudes ("Kihnu ratas"). 7.2. Lüürilised lauludLüürilisi laule lauldi enamasti uuematel regiviisidel. Suhteliselt hilisemat regiviiside kihistust iseloomustavad järgmised tunnused: · suurem heliulatus (kvint oktav); · ulatuslikum vorm (kahe- ja enamarealised viisid); · heliastmete kõrguse selgem intoneerimine; · viisi liikumine toimub sageli mööda kolmkõla helisid. Põhja-ja Lääne-Eesti uuemad regiviisid olid sageli tantsulise iseloomuga.
annaabi.ee 
