kavatses jätkata oma teekonda preestriks saamiseks. 1.4. Teine kirjanikupõlv (1846-1853) Sellest hoolimata hakkas Kierkegaard taas kirjutama. Et tema esimese kirjanikupõlve teosed keskendusid Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiale, siis selle perioodi teosed kõnelesid kiriku silmakirjalikkusest. 1847. aastal abiellus Regine tema noorpõlvesõbra Fritz Schlegeliga. Sellest teadasaamine mõjutas Kierkegaardi suurel määral, olgugi, et ta aastaid tagasi oli loobunud Reginest et ta võiks abielluda teise mehega. Sellel perioodil kirjutas ta ka oma viimased teosed mis kandsid nime ,,Haigus surmaks" ja ,,Sissejuhatus kristlusse". 1.5. Kiriku ründamine (1854-1855) Kierkegaard viimaseid eluaastaid iseloomustas püsiv rünnak Taani riikliku kiriku vastu mitmetes ajalehtedes. Oma elu lõpul jäi ta üha üksildasemaks sest igasuguse dogmaatilise kindluse eitamine oli katkestanud tema sidemed kirikuga ning samuti oli ta lahku viidud vabameelsetest ringkondadest.
aasta pärast saavutas ta eesmärgi. Regine katkestas kihluse ning abiellus kuue aasta pärast oma kunagise õpetaja ja austajaga. Regine suri 82aastaselt, olles enne seda Soreni kohta kirjutanud: ,,Ta ohverdas mind Jumalale.''(Meos 2000) Aastail 1832-34 oli surm laastanud nende perekonda(surid ema, kaks venda ja mõlemad õed), 1838.aastal pihtis isa talle oma poisipõlvepattu(Jumala needmist) ning Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi et Jumal tahab Sorenit proovile panna, kas ta suudab seda andi(Reginet) hoida.(4) Lahkuminekuga kaasnev emotsionaalne sokk tuli Kierkegaardile kasuks. Nimelt vallandus nüüd tema kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit. Kierkegaard oli grafomaan. Igas tema korteri toas olid laudadel paberivirnad, sageli valis ta mõne neist, istus laua taha ja hakkas kirjutama, vahel terve öö järjest.
annaabi.ee 
