siis Regina ja ta sõber Aaron proovivad neelajaid välja kutsuda.. Selleks peavad nad oma suurimate hirmudega silmitsi seisma. Regina kardab ämblikke ja Aaron kardab ujuda, kuna ta oleks väiksena peaaegu ära uppunud. Kahjaööl on Regina oma vennaga Henry üksi kodus ja Aaron läheb sinna. Regina ja aaron teevad katsed neelajaid näha, kuid nad ei näe neid.. Nad ei usu neelajatesse enam üldse. Kuid kui Regina väikevend Henry hakkab veidralt käituma, Saab Reginale selgeks, et need olendid eksisteerivad ka väljaspool seda päevikut. Regina koos Aaroni ja Ebeniga hakkavad otsima rohkem infot selle päeviku kirjutaja kohta. Nad leiavad ta nime ja siis elukoha. Seal majas, kus see naine elama peaks, kohtuvad Regina, Aaron ja eben esimest korda neelajaga.. Reginale saab seal majas olles selgeks, kuidas neelajaid petta ja neid hävitada, nimelt, oma hirmudest tuleb üle olla. Ta hakkab vastu neelajale, kes on ta venna sees.
meil kuhugile pääsu? Ma ei usu, et suudaksime. Küll aga suutis seda raamatu peategelane. Raamatu peategelaseks osutus teismeeas Regina Marie Halloway, kes pidi perekonnas täitma nii ema, tütre kui ka õe rolli. Ema olevat lahkunud juba siis, kui Regina väikevend, Henry, oli veel väga noor. Kuna tegevus toimus kaasajal oli kerge kaasa mõelda. Kuid mida head ja halba tõi kaasa ema lahkumine? Nimelt andis ema lahkumine Reginale juurde otsustusvõimet ning ta sai kiiremini täiskasvanulikumaks, kui teised temavanused. Küll aga tõi ema lahkumine kaasa ka negatiivseid asju. Nimelt kuna pereisa töötas pidevalt, siis oli Reginal nii koolis kui ka kodus palju kohustusi. Ta pidi hoolitsema Henry eest ning omaenda õppimise eest, töötama kohalikus raamatukaupluses ja hoolitsema oma kodu korrashoiu eest. See kõik tegi teda järjest paremaks ning tugevamaks isiksuseks. Nagu öeldakse, et ,,kõik mis
kunagi purjus olnud. "Tüdrukutele meeldis ta väga. Loomulikult oli Lennartil silma tüdrukute jaoks, kuigi mingi seelikukütt ta ei olnud. Talle meeldisid tüdrukud, nagu ikka noortele meestele, aga ta oli pigem valiv:' meenutab Kaalep. Lennarti väljavalitu oli ka tõeline kaunitar, arstiteadust õppiv sporditüdruk Regina Ojavere. Paljud sõbrad mäletavad, kuidas Lennart hõikus tervitusi Toomemäel tennist mängivale Reginale. Noored armusid ja Lennart kosis Reginat ajaloolisel päeval, 5. märtsil 1953. Linnas kõndinud Lennart kuulis valjuhääldajast, et Stalin on surnud. Noormees kiirustas Annelinna, koputas Regina aknale ja ütles: "Tead, tänane päev on õnnepäev, abiellume!"Regina vaatas Lennartile suuri silmi otsa ja noogutas. Pikemalt mõtlemata viisid noored avalduse sisse. Abielu registreeriti perekonnaseisuametis 21. märtsil, pärast seaduses ettenähtud kahenädalast mõtlemisaega
annaabi.ee 
