meelde jäi. 1.4 Eesti rahvalaulu seoseid naabritega Regilaul ei olnud üksnes Eesti alale omane laulustiil, vaid seda on tundnud enamus läänemeresoome rahvaid (va vepslased ja liivlased). Soome, karjala, isuri ja vadja runolauludega moodustab eesti regilaul ühise nähtuse. Eri läänemeresoome rahvastel korduvad poeetilise koodi põhitunnused, leidub rohkesti sarnaseid laule või tekstimotiive, samuti ühiseid meloodia- ja rütmikujundeid. Kuid igas nimetatud kultuuripiirkonnas on regilaulutraditsioon olnud siiski kindlalt omanäoline. Eesti rahvalaulutraditsiooni on kahtlemata läbi aegade teatud määral mõjutanud kokkupuude naaberrahvastega, seda eelkõige äärealadel. Nii on läänerannikul leida rootsimõjulist ainest, mida eestlastele on vahendanud rannarootslased ning idas (eelkõige kagupiiril) leidub vene ja lõuna pool läti kultuuriga ühiseid elemente. Väga oluliselt mõjutas aga eestlaste muusikalist maailma baltisakslaste kaudu levinud saksa päritolu laulutraditsioon 18
puudu ei tulnud. Kooriks olid tavaliselt kogu tegevusest osavõtjad (nt lõikajad põllul). Mõningaid laululiike esitas kogu rühm ilma eeslauljata (sageli mardi- ja kadrilaulud) või üksikisik (karjaselaulud, koduste tööde laulud, hällilaulud). Kuigi Eestis oli mäletataval ajal ülekaalus naiste laul, on ka meestel olnud rohkesti laulmisvõimalusi. Lääne-Eestist on teada mehi, kes tegutsesid pulmalaulikutena. Setus püsis meeste regilaulutraditsioon veel 20. sajandil. Laulda võidi liikudes. Väga vana nähtus on laulmine sõõris liikudes (Kihnus). Rohkesti oli tantsulise liikumisega laule Setus. 5.5. Liigitus Regilaulude liigitamises on uurijatel olnud erimeelsusi, sest arvestada tuleb mitmesuguseid tunnuseid. Liigituse jaoks on kõige olulisemad laulude otstarve ja teema, kuid need ei tarvitse omavahel kattuda (tööl lauldud laulus ei kõnelda alati tööst). Laulude otstarve võis aja jooksul muutuda või Eesti eri osades erineda.
annaabi.ee 
