Südamelihasrakkudel on omadus reageerida erutusprotsessil teatavates faasides toimivatele ärritustele, kas üldse mitte või siis üksnes väiksema aktiivsusega: vastavalt räägitakse absoluutsest ja relatiivsest refraktaarperioodist2. Absoluutse refraktaarperioodi ajal ei ole üldse võimalik uut erutust tekitada ning relatiivse refraktaarperioodi, mis järgneb absoluutsele refraktaarperioodile, ajal erutus järk-järgult taastub. Refraktaarperiood kaitseb südamelihast erutusprotsessi liiga varajase tekke eest, mis muidu võiks südame pumbafunktsiooni kahjulikult mõjustada. Tänu sellele on välditud erutuse ringelemine südamelihase võrgustikulises struktuuris, mis võiks häirida kontraktsiooni ning lõõgastuse rütmilist vaheldumist. 1.2.Erutuse juhtivuse mehhanismid Aktsioonipotentsiaal, mis on genereeritud ühe müokardi piirkonnas, levib kõikidesse
Naatrium voolab raku sisse ja toob kaasa depolarisatsiooni (potentsiaalierinevuse vähenemise). Seejärel voolab kaalium rakust välja ja algatab repolarisatsiooni, mille käigus energiat kulutavad ioonipumbad pumpavad naatriumit rakust välja ja kaaliumit rakku tagasi ning taastavad sellega esialgse potentsiaalierinevuse. Kuni 40 mV potentsiaalierinevuse tekkimiseni jäävad naatriumi-kaaliumi kanalid suletuks ja uut aktsioonipotentsiaali ei saa tekkida (refraktaarperiood). Elektromehaaniline ühendus toob kaasa südamelihase raku kokkutõmbumise. Selleks vabaneb aktsioonipotentsiaali tõttu rakusiseste õõnte süsteemist kaltsium, mis voolab rakuplasmasse. Seal seotakse kaltsium müofibrillidega, milles asuvad vaheldumisi üksteisega seotud aktiini ja müosiini filamendid. Kaltsiumi ladestumine toob kaasa molekuliharude ümberpaigutumise, mille tõttu müosiini ja aktiini filamendid nihkuvad üksteisele lähemale. See põhjustab südame lihaskiu
annaabi.ee 
