endisel omanikul seisuga 23. juuli 1940. a või tema seadusjärgsel pärijal, oli põlistalu rajajate hulgas ka neid, kes polnud endised maaomanikud. Seoses Nõukogude perioodil toimunud linnastumisega oli ka tiheasustuses püstitatud ehitisi õigusjärglaste maale. Seega ei olnud kompromissi leidmine kerge, kuna vastandusid õigusjärgsete omanike ja seniste maakasutajate huvid. Siiski võeti kurss endiste maaomanike õiguste taastamisele. Reformiseadused suudeti küll kiiresti vastu võtta, kuid nende kohene rakendamine ei sujunud algusaastatel peamiselt seetõttu, et kõiki probleeme ei suudetud ette näha. Maareformi seaduse esialgsed redaktsioonid olid väga üldised ning põhiosa moodustasid deklaratiivse iseloomuga normid, mistõttu neid ei osatud argielus rakendada. Lisaks võttis nii maa tagastamise ja erastamise avalduste esitamine, samuti nende läbivaatamine palju aega, kuna enamasti tuli omandiõiguse ja
jaanuarist 1965. a. kuni 31. detsembrini 1996. a. Üldõigusjärgluse ning vastutuse ülemineku põhimõtetest lähtuvalt on pärimisseaduse jõustumine 6) Eraldi etapina tuleb välja tuua ka 1990. a., mil võeti vastu omandiseadus ning sellele samuti kaasa toonud varasemaga võrreldes väga olulised põhimõttelised muudatused. Nõukogude järgnenud reformiseadused: omandireform 20. juunist 1991. a. ja maareform 1. novembrist õiguses olid teisiti kui kehtivas pärimisseaduses määratletud annaku ehk üksikõigusjärgluse ja pärija 1991. a. ning teised reformiseadused. Reformiseadustega muutus eelkõige oluliselt ehk üldõigusjärglase mõisted. Nõukogude õiguse kohaselt oli pärijaks ka see isik, kellele
annaabi.ee 
