süüdistati ketserluses. Kaks aastat hiljem pandi Luther kirikuvande alla. Järgmisel aastal kutsuti juba rahva seas populaarne Luther Saksa Riigipäeva poolt üle ning selle tulemusena kuulutati ta lindpriiks. Selle aja jooksul kirjutas ta ka mitmeid teoseid, kus kritiseeris sakramente, igavest mungatõotust, tsölibaati ja ka ordusid ja kloostreid. Samuti tegeles ta piibli saksa keelde tõlkimisega. Reformatsioon leidis aset ka Sveitsis, Inglismaal ja Skandinaavias. Sveitsis olid peamisteks reformaatoriteks Zwingli ja Calvin. Seal kulges see kohati isegi karmimalt, tabuks muutusid värvilised rõivad, prassimine ja lõbustused. Inglismaal läks reformatsioon läbi vaid tänu kuningas Henry VII´le, kes sai tänu uuele usule mitmekordselt abielluda; kujunes välja anglikaani kirik. Vastureformatsioonis võib eristada kahte suunda. Esimene oli katoliku kiriku otsene vastutegevus (inkvisitsiooni tugevnemine). Teine aga katoliku kiriku sisene
Vaheldumine ei piirdunud üksnes tippudega - 1985. aasta lõpuks oli välja vahetatud enam kui 40% oblastite parteikomiteede esimestest sekretäridest. Sõjaväejuhtkonna uuenemine oli suurim pärast Teist maailmasõda. Juhtkonnas tehtud ümberpaigutuste ja uute isikute edutamise tulemusena omandasid riigi ladvikus suurema mõju need, keda Läänes nimetati tehnokraatideks ja keda võis iseloomustada kui majandusega seotud parteitegelasi. Need omakorda jagunesid reformaatoriteks ja tagurlasteks. 1986. aastal hakkas perestroika kõrval ühe rohkem kõlama veel üks märksõna: glasnost ehk avalikustamine. See tähendas salastatuse vähendamist ühiskonnas. Tsensuur lõdvenes, nõukogude inimestele hakati rääkima NSV Liidus juhtuvates õnnetustest, kuritegevuse tõelisest ulatusest; sellest kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad, avaldati tõepäraseid fakte Nõukogudemaa ajaloost