Ajalooteoorial on kolm üksteisega seotud praktilist funktsiooni: 1. Legitimeerib mingi konkreetse ajalookirjutuse tava, konkreetse ajalootemise viisi. Esitleb seda epistemoloogiliselt ja metodoloogiliselt teistest paremana. Õigustab ja seab esile nö õige viisi. 2. Programmiline funktsioon, kus teooria visandab konkreetse programmi ajalooga tegelemiseks. Kuidas uuritakse ja kes uurib? 3. Piiritleb ajalootegemise viisi teoreetiliste reflektsioonidega. Ajalooteooria esitab 4 küsimust 1. Epistemoloogilised küsimused (Mida üldse saame teada tegelikkuse kohta ja mis on nende teadmiste iseloom?) 2. Metodoloogilised küsimused (Kuidas teadmisi hankida? Milliseid meetodeid kasutada, et teadmisi genereerida?) 3. Ontoloogilised küsimused (Mis on mineviku mõte? Kuhu see välja viib? Kas on olemas jumalik ettemääratus jne. Ei esita küsimusi ajaloouurimise kohta vaid ajaloo enda kohta.) 4
ehk puhas leht, kugi tänapäeval võib seda mõtet veidi ümber lükata. -) Ta uskus, et kogemusi saab jagada kaheks ehk meeleline (sense) taju ja sisemine ehk reflektsiooniline taju ja nendest kahest allikast tekivadki meie kujutlused, millest mõned on lihtsad, mõned rasked. Ühed on need, mida võetakse vaid meeltega näiteks värvi. Teised on need, mida võetakse vastu paljude meeltega näiteks ruum. Lisaks on veel kompleksed teaduse seisundid, mis on seotud reflektsioonidega ja sealt edasi on osa kujutlustest jällegi seotud meeltega näiteks ajataju. -) Locke esitas kahtlusi, et ma küll näen, et miski on, kuid kuna see on vaid meelte poolt projekteeritud kujutlus, siis tekib küsimus, kas see on siiski olemas. *) Immanuel Kant uskus, et kõik asjad toimuvad vaid ise endas (ding an sich asi iseendas). *) Berkley uskus, et kogu maailm toimub kõik vaid jumala kujutluses ning midagi muud polegi.
annaabi.ee 
