Fenomenoloogia lähtekohaks on tõdemus, et inimene on teadvusega olend, kelle tegevust iseloomustab suunatus. Kaks fenomenoloogilise uurimuse tähtsat mõistet on kirjeldus ja reduktsioon. Kirjelduse all mõistetakse fenomenoloogias oma kogemuste kirjeldamist uuritava poolt. Samuti on kirjeldus seotud uurijaga ning tähendab uuritava kogemuse kirjeldamist uurija poolt. Reduktsiooni mõistega iseloomustatakse fenomenoloogias eemaldumist loomulikest reflekteerimata hoiakutest ning ebaolulisest loobumist, et paljastada nähtuse mitmepalgelisus ja struktuur. Fenomenoloogias peab uurija jätma kõrvale oma esialgsed oletused ja eelarvamused kuna tegu on nii öelda puhas uurimus. Tavaliselt kasutatakse fenomenoloogilise uuringu puhul intervjuusid või avatud küsimustike. Mõlemal andmete kogumise viisil on omad plussid ja miinused. Intervjuu puhul ei pruugi uuritav vastata esitatud küsimustele ausalt, uurija võib mõjutada vastuseid juba oma kohaloluga
2. uuritava kogemuse kirjeldamist uurija poolt (tuleb esile analüüsietapis). (Laherand 2008: 87-88) Seega on siin tegemist ühelt poolt uuritava kogemuste tuvastamisega ja kirjeldamisega ning teisalt uurija poolse kirjeldusega uuritava poolt kirjeldatu kohta. Oluline on, et uurija suudaks võimalikult tõepäraselt kirjeldada uuritava poolt kirjeldatut ning anda sellele teaduslik tähendus. (Lester 1999) Reduktsioon tähendab loomulikust reflekteerimata hoiakust eemaldumist ja loobumist ebaolulisest selleks, et paljastada nähtuse mitmepalgelisus ja struktuur. Selleks, et uuritava kogemus puhtana välja tuua, peab uurija kõrvale jätma oma esialgsed oletused ja eelarvamused, suutma eristada olulist ebaolulisest. (Laherand 2008: 87-88) Fenomenoloogilist uuringut võib kasutada nii üksikjuhtumi kui ka eelvalitud juhtumite uurimisel, uuritavate arvu kindel piirmäär puudub. Siiski tuleks arvestada faktiga, et
annaabi.ee 
