Pearõhk raamatute muretsemisel läks nüüd eestikeelsetele ja Eesti-ainelistele raamatutele. Loodi Estica osakond, kuhu koondati eestikeelne ja Eestit käsitlev muukeelne kirjandus. Väga oluline osa uue osakonna komplekteerimisel oli 1918. aastal trükiseadusega omandatud tasuta sundeksemplari õigus. Samuti saadi osakonda raamatuid annetatud erakogudena ja emigreerinud sakslastest maha jäänud raamatukogudest. 1920. aasta augustis--septembris reevakueeriti Venemaalt umbes 450 000 köidet ja saabunud kirjanduse hulgas oli 5 kasti raamatuid, mis olid samuti sobilikud uude osakonda. Seoses evakueerimisega selgus, et 2% raamatutest oli kaotsi läinud. Samuti selgus,et osa raamatuid olid kahes või enamas eksemplaris. Ülejäänud eksemplarid eraldati juba tsaariajal loodud dublettide kogusse. 1920.a. esitas Puksoo ülikooli rektorile nimekirja teadusasutustest, kellega pidas vajalikuks hakata vahetama akadeemilisi publikatsioone
eesti liikunud rindejoonega kaasnes pommitamisi ja tulekahjusid linnades ning oli suur oht paljude kultuurilooliste väärtuste säilimisele. Kui rindejoon 1943 a. tagasi Eesti suunas liikuma hakkas organiseeriti Tartu Keskarhiivi osaline evakueerimine nelja mõisa, üheks sihtpunktiks oli ka Lahmuse mõis. Põhjuseks asjaolu, et sakslastel oli plaan kultuuriväärtused kõik ära Saksamaale viia. Mõisa aida keldrites olid arhiivimaterjalid kuni sõja lõpul need taas reevakueeriti. 1941. aasta juuniküüditamisest perekond Kull pääses, kuna Juhan Kull oli algselt kirjutanud kogu tootmistalu oma ämma Marie Prisko nimele. Sõjaaastatel 1941-1945 töötas Lahmuse veski täisvõimsusega, sest rahval oli toiduks jahu tarvis ning seetõttu ei võetud ka möldreid sõjaväkke. Põhiliselt toodetigi toidujahu. Ka vesiveski villaveski töötas täiskoormusel, klientideks olid perenaised. . Sõjaaja tingimustes
annaabi.ee 
