struktuuride omavaheline induktsioon; lääts, reetina, vikerkest ja sarvkest, ripskeha ja nende struktuuride päritolu (nt kas pärit ektodermaalsest plakoodist, neuroektodermist/neuraaltorust, neuraalharjast, mesodermist/mesenhüüm) Läätse moodustamine - optiline plaktood moodustab läätse vesiikuli, mis areneb läätseks. Reetina (võrkkesta) moodustumine - arenev lääts signaliseerib parakriinselt (FGF) silmakarikarakke arenema reetinaks. Vikerkest - tekib neuraalharja ja silmakarika neutoektodermi rakkudest. Sarvkest - moodustatakse pinnaektodermist läätsevesiikuli indutseerimise tõttu. Ripskeha - ripskeha toodab vesivedelikku, mis täidab silma eeskambri. Karva, hamba, rinnanäärme plakoodid – ektodermi (epiteel) ja mesodermi (mesenhüüm) vaheline interaktsioon, kuidas vastavad struktuurid kujunevad? Neuraalhari – kuidas tekib (delaminatsioon), mis on selle
plakoodist, neuroektodermist/neuraaltorust, neuraalharjast, mesodermist/mesenhüüm) Silma sarvkestale langevad valguskiired läbivad silma eeskambri (täidetud vesivedelikuga, toodetud ripskeha poolt), murduvad silmaläätses, läbivad silma klaaskeha ja langevad silma tagaseinas olevale võrkkestale (reetina), millele moodustunud kujund edastatakse ajju ja töödeldakse Silmakarika rakud, mis on kontaktis läätseplakoodiga saavad neuraalseks reetinaks (gliiarakud ja neuronid) ja ülejäänud hakkavad vastusena ümbritsevatele mesenhüümirakkudele tootma pigmenti melaniini (pigmenteerunud reetina). 41 Embrüo peapiirkonna spetsiifiline ektodermaalne plakood (epidermaalne paksend) on ainus kompetentne piirkond vastama parakriinsetele signaalidele (nt BMP4, FGF8), mida toodetakse eesajust moodustuvates silmavesiikulites Induktsioon viib silmaläätse arengu eest vastutatavate geenide
annaabi.ee 
