Alliksaare luuletus „Lõhmussilla“ käsitleb Alliksaare,Jürisaare ja Rein Sepa redus veedetud aega ,kus nad kolmekesi metsavendadena tegutsesid ja ka sealhulgas loomingule pühendusid. Üldiselt räägib luuletus kõik sellest mida nad seal läbi elasid ,kuidas nad naisteks riietudes taludele tööd tegid ja selle eest söögiraha said.Redupaikadest on värsse ,kuidas lauta oli ehitatud punker juhuks kui Nõukogude sõdurid „regulaarset kontroli“ metsavendade ja redutajate pärast tegid.Metsavenna ametis olles valmis neil ka ühevaatuseline lühiooper ,mille nimi oli samuti „Lõhmussilla“ seda kandsid nad ,siis kodutalus ette.Kodutalu oli siis nende punkrist 4 km kaugusel ja seal nad enda enamus aega redutasid ja aitasid talurahval tööd teha.Luuletuse ja ooperi mõtted kattuvad. Luuletus „Haarang“ räägib siis nende punkrist ühes talus ,mis oli neil väga hubaseks muudetud.Elati koos lammaste ja muude pudulojustega
mida aga paraku oli napilt. Rünnakutega väiksematele Nõukogude üksustele ja vaatluspostidele püüti viletsat arsenali küll täiendada, kuid siiski jäi olukord relvastuse alal ebavõrdseks. Sellele vaatamata arendati üle kogu Eesti energiliselt tegevust. 1941. aasta Suvesõjas osalenud meeste arvu kohta on esitatud õige mitmesuguseid arvamusi. Tõenäoline hulk on 25 30 000 meest. Metsas redutajate hulka suurendas väljakuulutatud sundmobilisatsioon Nõukogude armeesse, mille eest mindi massiliselt peitu. Esialgu oli põhiline eesmärk end varjata, luua side eri rühmade vahel, koguda ja levitada informatsiooni. Nõukogude võimud reageerisid sõja algusele terrori tugevdamisega elanikkonna vastu. Eriti kurja kuulsuse omandasid 1941. aasta juuni lõpul moodustatud hävituspataljonid. Vabatahtlikest "venemeelsetest" moodustatud üksuste eesmärgiks oli "põletatud maa" taktika.
annaabi.ee 
