talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil vabalt valida tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilisid sunnismaisus ja seotus mõisaga. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maast Liivimaal ja 1/2 maast Eestimaal. Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Nende alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid
1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale riigimõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades riigimõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil valida vabalt tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maadest Liivi- ja 1/2 Eestimaal[1]. Karl XI poolt 21. augustil 1691 kinnitatud instruktsioon kuninglikele tulundusasehaldureile Liivimaal pidas ka muu seas silmas järelevalvet talupoegade kaitse teostamise järgi asehaldurite kaudu, ja 21. märtsil 1696 kinnitatud Tulundusreglement määras kindlaks riigimõisa rentnikelt talupoegade kaitse talu pidamisel, kohustiste täitmisel mõisa vastu, andamite maksmisel ja teoorjuse õiendamisel kui ka nende kaitse majanduslikes asjus,
annaabi.ee 
