Mitokondriaalne elektronide transpordi ahel. Hingamine- redoksprotsess, kus elektronide akseptoriks (redutseeritav ühend) on anorgaaniline (meie organismis hapnik), elektronide doonor (oksüdeeritav ühend) võib olla kas orgaaniline ühend või anorgaaniline ühend. Selles redoksprotsessis vabaneva energia arvel sünteesitakse ATPd. Eukarüootsetes rakkudes toimub püruvaadi oksüdatsioon mitokondrites. Esmalt dekarboksüleeritakse püruvaat oksüdatiivselt AcCoAks. Edasine atsetüüli süsiniku oksüdatsioon toimub TCA tsükli vahendusel. Kokku produtseeritakse nendes protsessides 4 NADH ja 1 reaktsiooni tulemusel FADH2. Nimetatud reaktsioonid on järgmised: 1. püruvaadi dehüdrogenaas (NADH) 2. isotsitraadi dehüdrogenaas (NADH) 3
oksüdatsiooniastmes (st see saab ainult kahaneda). nt: F2, O3 keemiline element saab käituda ainult redutseerijana, kui ta on oma madalaimas oksüdatsiooniastmes (st see saab ainult kasvada). nt: Ca, Fe nii oksüdeerijate kui redutseerijatena käituvad nt K2SO4, FeSO4, CH3CH2OH poolreaktsioonid – redoksreatsiooni osad, mis iseseisvalt ei eksisteeri. osalevad redutseerija ja oksüdeerija moodustavad redokspaari. Fe2+ (aq) →Fe3+ (aq) + e- redokspaar Fe3+ / Fe2+ Redoksprotsessis osaleb kaks redokssüsteemi (poolelementi), kumbki koosneb mingi elemendi oksüdeeritud vormist (st. oksüdeerijast) ja redutseeritud vormist (st. redutseerijast). Redoksprotsessis reageerivad omavahel ühe redokssüsteemi oksüdeeritud vorm ning teise redokssüsteemi redutseeritud vorm. Redoksprotsessi tasakaal on nihutatud vähemaktiivse oksüdeerija ja vähemaktiivse redutseerija tekke suunas. redoksreaktsiooni tasakaalustamine: 1) elektronbilansi meetod
lahustes toimuvad redoksreaktsioonid) iseloomustamiseks. Mida suurema positiivse väärtusega on E0, seda tugevam oksüdeerija; mida väiksem on E0, seda tugevam redutseerija. F2 + 2e 2F E0 = 2.87 V F2 on tugevaim oksüdeerija Redoksreaktsioonide spontaansuse kriteerium Redokspotentsiaalide abil on võimalik arvutada redoksreaktsiooni Gibbsi energia muut, mis omakorda võimaldab määrata reaktsiooni iseenesliku kulgemise suunda. Standardolekus on kõikide redoksprotsessis osalevate ainete/ioonide kontsentratsioonid (siin Cu2+ ja Zn2+) 1 mol/L. Tahkete ainete (siin Cu ja Zn) ja puhaste vedelike ning gaaside (rõhul 1 atm) kontsentratsioonid (täpsemalt küll aktiivsused) loetakse võrdseks ühega. Seega kirjeldab see arvutus olukorda, kus Cu2+ - ioonide kui Zn2+ -ioonide kontsentratsioon on 1 M. Kui redokspotentsiaalide vahe on väiksem kui 0,1...0,2, pole spontaansus siiski kindlalt
annaabi.ee 
