· reaktsiooni soojusefekti (termomeetriline); · fluorestsentsi kustumist/teket (optiline). Enim kasutatakse elektrokeemilisi biosensoreid. Elektrokeemilise biosensori lihtsustatud tööpõhimõte. Vaatleme siinkohal elektrokeemilise, täpsemalt amperomeetrilise voolutugevuse mõõtmisel põhineva biosensori üldist tööpõhimõtet. Tegemist on nn ensüümelektroodiga, kus kasutatakse ensüümide poolt katalüüsitud redoksreaktsioonide käigus tekkiva redokselektronide voo mõõtmist. Tavaliselt rakendatakse elektroodidele konstantne pinge ja määratakse voolutugevust, mis tekib elektroodreaktsioonil. Niisugune biosensor on abiks näiteks glükoosisisalduse määramisel biovedelikes jm. Tuletagem meelde, et: · oksüdeerumine tähendab elektronide loovutamist, redutseerumine elektronide liitmist ning et oksüdeerija redutseerub (st liidab elektrone) ja redutseerija oksüdeerub (st loovutav elektrone);
pH-staati kasutatakse peamiselt hüdrolaaside aktiivsuse määramiseks (tundlikkus kuni 50 nmooli). · Hapnikuelektrood: Hapnikuelektrood võimaldab mõõta hapniku kontsentratsiooni lahuses. Seega saab hapnikuelektroodi abil saab mõõta selliste ensüümreaktsioonide kiirust, millede käigus tekib või reageerib O2. Hapnikuelektrood kuulub amperomeetriliste mõõteriistate hulka. Mõõdetakse hapniku redutseerimise tulemusel tekkiva redokselektronide voo tugevus ehk voolutugevust. See voolutugevus sõltub sellest, kui kiiresti difundeerub hapnik lahusest elektroodile. Difusioonikiirus on võrdeliselt seotud hapniku kontsentratsiooniga lahuses. Tsentraalne plaatina katood, mida ümbritseb Ag/AgCl anood. Nende vahele rakendatakse konstantne pinge (0.6V). Elektroodid on eraldatud reaktsiooni toimumiskohast õhukese (teflonist) membraani abil. See membraan on läbitav ainult hapnikule
annaabi.ee 
