23. Kuidas on munarakud klassifitseeritud vastavalt rebukogusele ja paigutusele? aletsitaalsed (rebutud), muna praktiliselt ei sisalda rebuvalke (pärisimetajad) isoletsitaalsed (võrd-rebune), väga väikene rebu hulk on jaotunud ühtlaselt (nt. okasnahksed ja pärisimetajad) mikroletsitaalsed e. oligoletsitaalsed (rebuvaesed), munad sisaldavad vähesel määral rebu (nt. mantelloomad, lameussid, rõngussid, ümarussid ja süstikkala) mesoletsitaalsed (vahe-rebused), rebu on keskmisel hulgal (kahepaiksed, kopskalad) makroletsitaalsed e. megaletsitaalsed e. polületsitaalsed (reburohked), sisaldavad rohkelt rebu (nt. luukalad, roomajad, linnud ja ainupilulised imetajad) tsentroletsitaalsed (kesk-rebused), rebu paikneb munaraku keskel (putukad) teloletsitaalsed - (ots-rebused), keskmises koguses rebu on jaotunud munarakus asümmeetriliselt, kontsentreerudes rohkem vegetatiivse pooluse poole (linnud, kalad, roomajad)
Lõigus- tumisel on tsütoplasmat rohkem iduketta ülaservas, millest moodustub Kölleri sirp ja mis markeerib tulevase organismi posterioorse suuna. Kölleri sirbi alumised rakud rändavad ettepoole primaarse hüpoblasti suunas ja moodustavad sekundaarse hüpoblasti. Epiblasti ja hüpoblasti vahele jääb linnu embrüo blastotsööl. - Esineb polületsitaalsetel munarakkudel, mis rebu paigutuse järgi on teloletsitaalsed ehk ots-rebused. Siin lõigustub ainult tuuma sisaldav tsütoplasmarikas animaalne poolus, kuna suurem, rebuga täidetud osa ei lõigustu. Lõigustu- mise tulemusena kujuneb animaalsel poolusel iduketas ehk blastodisk ja kogu blastulat nimetatakse diskoblastulaks ehk ketasblastulaks. Blastulate tüübid (tsöloblastula e õõnesblastula, stereoblastula e umbblastula, ümbrisblastula e periblastula, blastotsüst, plaakula, diskoblastula e ketasblastula; oska tuua näiteid).
annaabi.ee 
