X- kromosomaalse ihtüoosi korral tekkivad vastsündinute nahamuutused on oluliselt kergemad kui raskete ihtüooside algstaadiumeis tekkiv nn kolloodiumbeebi. Diagnoos kinnitub biopsia histopatoloogilise ning elektronmikroskoopilise uuringu käigus. Kongenitaalsed ihtüoosid Kongenitaalsed ihtüoosid avalduvad sünnil, vastsündinud on kolloidbeebid ehk niinimetatud kilega kaetud vastsündinud, kelle nahka ümbritseb pigistav, rebenev, kilejas sarvestunud kiht, on kiilaspäised ja nende silmalaud on väljapoole pööratud. Nahka katva kilekatte raskusaste võib olla erinev- alates punetavast, läikiva nahaga vastsündinust kuni tihedalt kogu keha katva kestani. Kõik kongenitaalsed ihtüoosid on prenataalselt diagnoositavad. Seda on võimalik teha loote naha biopsiaga 20- 23. Rasedusnädalal. Loote naha histoloogiliseks uuringuks vajalik umbes 1 mm nahatükk võetakse reie välisküljelt. Bulloosne ihtüoos
Tal oli kollisüda sees ja kollimõtted peas. Soo, kus ta elas , oli õige lai ja suur. Kui mõni kõrgemalt vaatas, siis soo paistis talle otsekui vaip, mis täis suuri ning väikesi auke. Rohekas ja roostepruun vaip, üleni auklik. Aukudest vaatasid välja veesilmad. Vahel olid need tumepruunid või mustjas nagu rabavesi, vahel aga sinised või hallid nagu nendes peegelduv taevas. Veesilmad olid soojärved ja laukad. Järvede ja laugaste vahel oli märg, pehme ning õõtsuv maapind. Kergesti rebenev maapind, kuhu suuremad loomad nagu põdrad sugugi ummisjalu peale ei tohi tormata. Nad võiksid mudasse vajuda ja salalaugastesse ära uppuda. Soo on ohtlik. Soo ei taha, et teda tallatakse. Soopind on väga õrn. Sookoll tüma ei kartnud. Soo ja raba olid kolli kodu. Ta toaesist kaunistasid taimed, mis soos kasvasid : lõhnav sookail, küüvits ja kanarbik. Veel olid sinikad ja murakad, pohlad ja jõhvikad."
annaabi.ee 
