Tsunftiaeg Tallinnas XIV XIX sajand Naistemantleid ja -kasukaid on Tallinnas valmistatud hiljemalt 14. sajandil, Lääne- Euroopas varem. Jõuka eestlanna talverõivaks oli valge parknahast, sissepoole pööratud karvapoolega lambanahkne kasukas, mille lõige jäljendas algselt oma kihelkonna pikk-kuube. Tal puudus riidekate, mis võeti kasutusele alles 19. sajandi II poolel. Kasukaid kaunistati eri värvi naharibade- liignahkade- ning peenemast karusnahast, sageli orava- või rebasenahast ääriste- nn. puhkudega. 3 1310.a. mainitakse Tallinna köösnerit Conradus pellifex' i, (pellifex- lad.k. köösner). Nimede järgi otsustades olid kõnesolevad meistrid sakslased või rootslased. 1397.a. said oma tsunftipõhikirja Riia ja olevat saanud ka Tallinna köösnerid. Tallinna köösnerite tsunfti vanim skraa (põhikiri) aga on säilinud tunduvalt hilisemast ajast, nimelt aastast 1453
õlgadeni ja ka habemed olnud suured. Mõni siiski ajanud lõua puhtaks. Küsitletute isadell olnud habemed piiratud ja juuksed kõrbuni lühemaks lõigatud, ühtlaselt nagu katuseräästas. Meeste peakate oli kübar - suveks vildist kaarkübar ehk tongkübar, talveks nelja kõrvaga nahkne kübar (laiemalt tuntud lontmütsi nime all). Kaarkübar ehk tongkübar koosnes ülespidi veidi aheneva tüvikoonusekujulisest tongist ja kitsavõitu äärest. Talvekübar oli lamba-, jõukamatel ka rebasenahast. Otsa ees ja kuklas olid kõrvad püstiselt mütsi külge kinni õmmeldud, külgmisi saanud vajaduse korral alla lasta. Vähemalt määral on kantud ümmargusi rummumütse, tuntud ka soome mütsi nime all. Suvise kergema peakattena olid 19.saj. esimesel poolel varrastel kootud valged linased värviliste kiritriipudega mütsid, kas ümarad murumütsitaolised või veidi pikema sopiga tuttmütsid. Ülerõivad. Põhiliselt ülerõivaks 19.saj. esimesel poolel oli Alutagusel nii meestel kui
annaabi.ee 
