et üks asi nagu on õige ja teine asi jälle pole. Nii hakkavadki inimesed kokku panema oma personaalset usku, juhindudes iseenda ituitsioonil. Personaalne usk on küll viimasel ajal väga tolereeritud. Eestis näiteks tegutseb MTÜ Lilleoru, mis soosib inimese enesearendust ja võimaldab isekeskis tegeleda erinevate religioonide uurimisega. Kuid kuidas mõjutab see erinevaid iidseid religioone? Nii nagu kaovad kaupmehed ja näitlejad linna keskväljakult, kas nii ei võiks ka kaduda realses elus esinevad kogudused? Siit arvangi, et puhtalt virtuaalne kogukond jääks liiga kuivaks. Suheldes oma sõpradega läbi sotsiaalsete saitide, saame nendega ka päriselus kokku ja viidame koos aega. Nii peaks ka virtuaalses koguduses olema ka tõelisi koosviibimisi ja üritusi. Muidugi annaks virtuaalne kogudus võimaluse usuga tegelda nendele inimestele, kellel see pole mingil põhjusel võimalik, nagu näiteks ajapuudus, asukoht, materiaalsed võimalused ja nii edasi.
Üks printsiibi rikkumine on iroonia (kui teine irooniat mõistab, siis ei riku ka). Jaguneb neljaks: 1. kvantiteedimaksiim annab piisavalt informatsiooni 2. kvaliteedimaksiim on või usutakse olevat tõsi 3. relevantsusmaksiim oletame, et see, mida öeldakse, on asjakohane 4. meetodimaksiim inimene püüab olla rääkides arusaadav. Deiksis. Väjendid või sõnad, mis on interpreteeritavad ainult seoses olukorraga. Tähendus sünnib ainult realses olukorras (nt mina olen siin kus see siin on?). Mina, sina, homme, seal tähendus tuleb ütlemisolukorrakst. Indeksikaalsuse sünonüüm. Viisakusprintsiip: minapilt ehk nägu. Näo all mõeldakse inimese sotsiaalset välispilti, kuidas inimene paistab suhtleva isikuna teistele. Nägu jaguneb positiivseks ja negatiivseks. Positiivne mingisse gruppi kuulumiseks, negatiivne eraldusmiseks. Viisakus on vastandite hulk, millega kõnelejad näitavad oma teadlikkust teise inimese näost
annaabi.ee 
