parandada, keskendudes realismi alustest ainult ühele- struktuurile, mistõttu nimetatakse seda ka strukturaalseks realismiks. See taaselustas debati selle üle, mis elemente peaks kasutama, et saada terviklikku ülevaadet rahvusvahelisest poliitikast. Realismi elemendid on selle teooria aluse osaks ilma milleta ei ole ka teooriat ise. (Forde, 1995.) Realismikoolkonna suurkujusid Hans Morgenthau toob välja poliitilise realismi kuus printsiipi ilma milleta ei oleks ka realismiteooriat. Nende kohaselt juhib poliitikat, kui ka ühiskonda, seadused, mis tulenevad inimloomusest. Nendele seadustele peab olema loogiline seletus, mida peavad suutma tõestada faktid ja neil peavad olema ka põhjused. Lisaks faktidele on vajalik ratsionaalne lähenemine ilma milleta ei saa otsuseid teha. Realismi käsitluses on tähtis mõiste võim, mis aitab mõista rahvusvahelist poliitikat ja selle otsuseid - võimuahnus on see, mis paneb inimesi teatud viisil käituma
1951. aastal André Bazin, Jaques Doniol-Valcroze ja Joseph-Marie Lo Duca (Vikipeedia, 2014). Filmikriitika ja –teooria sai uue tähenduse, liikudes poliitiliste ja sotsiaalsete aspektide pealt rohkem filmide misanstseeni analüüsile. Ajakirja üks suuremaid juhtfiguure André Bazin kirjutas aastatel 1944-1958 mitmeid artikleid, mis koondati 4-köiteliseks kogumikuks pealkirjaga „Qu’est-ce que le cinéma?“ (Mis on film?). Neis arendas Bazin oma realismiteooriat ja tõstis filmikunsti esile teistest kunstivormidest just oma võime tõttu paremini reaalsust edastada ja talletada, eelkõige kasutades selleks pikki kaadreid, suurt teravussügavust, piiratud montaaži ja võimaluse korral ka vähem tuntud nägusid rollides (Bazin & Barnard, 2009). 5 Nouvelle Vague: murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
annaabi.ee 
