Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine ehk adressaaditunnetus, mis sõltub kirjaniku andest ja oskusest lastele kirjutada. Eristatud on väikelapse, koolieeliku, noorema ja keskmise ning vanema kooliea kirjandust. Lastekirjandust on iseloomustatud ka huvidominendi kaudu – muinasjutu-, seiklus- ja realismiiga. Kõik need liigitused on üksnes tinglikud ning nende piirid pole kunagi absoluutsed, vaid sujuvad. Suures plaanis tehakse vahet laste- ja noortekirjanduse vahel, kusjuures ealised piirid on siingi ajas muutuvad. Sellele viitab ka eri maade kirjanduskäsitluses kasutatav terminoloogia. Inglise, prantsuse, vene ja rootsi kirjandusteadlased kasutavad mõistet lastekirjandus (vastavalt children’s literature, litérature
) *kõik ilukirjanduslikud jooned (eepika, lüürika, draama) *kõik, mida laps loeb, ei ole ilukirjandus (reklaamid) Mille poolest erineb lastekirjandus täiskasvanukirjandusest? Lastekirjanduse puhul peab arvestama lugeja vanusega, sooga ning ideed peavad olema lihtsas vormis edasi antud. Arvestama peab ka lapse tähelepanuga. Täiskasvanukirjanduse puhul seda tegema ei pea. Missugune on lastekirjanduse liigitus huvieelistuste alusel? muinasjutu-, seiklusjutu-, robinsonaadide ja realismiiga Nimeta pildiraamatu liigid *Ainult pildid *Pilt + napp tekst *Värvimisraamat *Multifilmipildiraamat*Sarjapildiraamat*Narratiiviga pildiraamat (sh koomiks) 3 Esimesed olulised teosed eesti lastekirjanduse ajaloos. 1641 esimene eestikeelne aabits 1782 Fr. G. Arvelius „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (80 juttu ja luuletust)
annaabi.ee 
