Austerservik Austerservik on torikuliste sugukonda serviku perekonda kuuluv kuuluv seen. Nõukogude ajal oli suurimaks seenekasvatajaks Luunja sovhoos, kus kasvatati sampinjone. Austerservikuid kasvatasid mitmed metsamajandid kõrvaltootmisharuna. Tegu oli ekstensiivse meetodiga, kus substraadina kasutati lehtpuupakke. Toodangut saadi ebaühtlaselt. Saaki turustati kohalikes poodides ja sööklates, kuid seene vähese tuntuse tõttu oli müük üsna tagasihoidlik. Arvatavasti just realiseerimisraskuste tõttu lõpetaski enamik seenekasvatajaid tootmise. Austerservikud on serviti puutüve külge kinnituvad seened, mis kasvavad parasniisketes metsades üle maailma. Seen kasvab ka parkides, aedades, puiestikes, kalmistutel, surnud ja elusatel lehtpuudel, kändudel ja pakkudel ning selle seene suured, lihakad kübarad kasvavad enamasti hulgakesi otsekui riiulitena üksteise kohal, harvmini üksikult või kahe-kolmekaupa koos. Austerserviku puhastamine pole just kõige raskem
Kinnistusraamatusse kantakse AÕS § 53 lg 1 järgi ainult seaduses ettenähtud andmed. Ainult seadusega lubatavatel kannetel on kannetele ette nähtud tähendus, st nende õigsust AÕS § 56 alusel eeldatakse ja neile andmetele tuginedes on võimalik õigus heauskselt omandada AÕS § 561 alusel. Lubamatu kanne on ebaõige ja see tuleb parandada. Lubamatu sisuga asjaõigust kinnistusraamatu kandest ei teki. Kandest tuleneva eksliku mulje ja hilisemate realiseerimisraskuste vältimiseks tuleb lubamatu sisuga õiguste kinnistusraamatusse kandmist kandemenetluses takistada. Reaalkoormatisest tulenevad kohustused peavad olema korduvad (perioodilised). Reaalkoormatisel on piiratud asjaõigusena topelttoime. Ühelt poolt on reaalkoormatise puhul tegemist kinnisasja koormatisega, mis kohustab kinnisasja igakordset omanikku tegema 37/67 aktiivseid tegusid, praktikas eelkõige raha maksma