nimel. Eesti kirjandust mõjutas ka saksa sõjajärgne ekspressionistlik luule (mis oli küll revolutsiooniline, aga formalismi tõttu ei pääsenud mõjule) ja prantsuse revolutsiooniline kirjandus. Kirjanduslikku avalikkust hakkasid põhiliselt esindama ajakirjad, näiteks Tuglase "Odamees", kus esines ühiskonnakriitilist kirjandust, aga põhirõhk oli siiski loodusel ja armastusel. Teine Tuglase ajakiri "Ilo" oli juba nime poolest "kunst-kunsti-pärast"-ajakiri, aga kohati arvustati reaktsioonilisust ja kontrrevolutsioonilisi teoseid ei olnud. (Näiteks Tuglase enda novell "Inimese vari".) Kirjandus suhteliselt isoleerus rahvast, kuna ei tahtnud progressiivseid teemasid käsitleda. 1921 tekkis rühmitus "Tarapita" (sinna kuulusid Semper, Barbarus, Alle, Kärner, Suits, Tuglas, Adson ja Under) , mis väljendab pettumust kodanlikust iseseisvusest. Taotleti ühendust laiemate hulkadega ja see ka saavutati
ühiskondlik tegelane ja muusikakirjanik (võib öelda, et Weber oli Lääne-Euroopa heliloojate-romantikute seas esimeseks aktiivseks ühiskondlikuks tegelaseks, kellel oma tegevuses tuli kokku põrgata parempoolsete ringide vastuseisuga). Saksa romantism iseenesest oli väga vastuoluline, sisaldades endas nii revolutsioonilisust kui ka reaktsioonilisust. Siin kohtame viljakat püüdu rahvuslikkusele, looduse ja mineviku unustatud varasalvede juurde, ent samal ajal esineb siin ka maailmast põgenemist, haiglast müstikat ja teovõimetust. Selline vastuolulisus esineb ka saksa romantilises ooperis, mille aluseks said saagad, muinasjutud ja legendid, milledes armastus ja lunastus, needus ja süütegu tugevamini kui teistel aegadel domineerisid. Muidugi on ekslik arvata, nagu oleks Weber ainsaks pioneeriks saksa
annaabi.ee 
