naaberriikides toimuvaid poliitilisi protsesse. Tõsiasi on see, et Eesti valitsus abistas Läti Ulmanise valitsust üksnes Eesti huvides. Meil oli vaja julgestada oma pikk ja nagu selgus 1919. kevadlahinguis raskesti kaitstav lõunapiir. Samadel alustel abistas Laidoner ka Vene valgeid, kuigi taoline tegevus oli rahva enamiku silmis veel ebapopulaarsem kui lätlaste aitamine. Kuid ka siin ilmutas ülemjuhataja reaalpoliitilist künismi. Venelasi aidati vaid seni, kuni neist oli kasu puhvrina, mis hoidis Punaarmee eemal Eesti piiridest. Kui valgevägi kokku varises, ei kõhelnud Laidoner seda likvideerimast õige karmi käega. Rindel viibides ei jätnud Laidoner kunagi võimalust kasutamata, et hoolitseda sõdurite eest. Polnud erandiks, et ülemjuhataja lasi haavatuid paigutada evakueerimiseks oma salongvagunisse. Juba sõja ajal tegeles Laidoner rindevõitlejate tulevase elu korraldamisega
vastu seismiseks. Järgmisel aastal esitas ta, samuti ühes oma kõnes, nägemuse eestlaste tulevikust, märkides, et eestlaste väikese arvu tõttu ei saada kunagi poliitiliselt ega sõjaliselt vägevaks, kuid tõi võrdlusena kreeklasi, kes olid vanal ajal suured hariduse ja vaimu poolest. 1878. läks Hurt jannsenlaste poolele, kuna teda pahandas Jakobsoni ja "Sakala" kirikuvastane hoiak. Ta ei pooldanud ka Jakobsoni reaalpoliitilist idaorientatsiooni, kartes venestamise ohtu ohtu eesti keelele ja luteri usule. 1880. aastal lahkus ta Peterburi eesti Jaani koguduse õpetajaks, mis vähendas tema mõju edaspidises rahvuslikus liikumises. Hurda rolli olulisus kajastub ka rahvaluule kogumisel ja Aleksandrikooli organisatsiooni juhi kohal. 1880. aastate alguses hakati venestamispoliitikat ellu viima ka Baltimaades ning esmakordselt jättis Aleksander III oma trooniletuleku järel kinnitama baltisakslaste
annaabi.ee 
