19. sajand tõi kaasa teatava muutuse. Analüüsides Eesti Punase Risti kodulehte võiks suunitlus olla just praktiliste põhimõtete tutvustamisele – millised on relvakonflikti sattuva inimese võimalused ning humanitaarõiguse rakendamise võimalused. Samamoodi oleks oluline õpetada mõista sõjakonfliktide olemust just humanitaarõiguse valdkonnast – praegusel ajal lähenetakse sõdade õpetamisele suuresti just reaalpoliitiliselt (tuuakse välja osapoolte kaotused numbrites jne). Inimlik pool ja tsiviilisikute kannatused jäävad nii mõnelgi korral tahaplaanile – õppekava soosib pigem konflikti olemuse mõistmise õpetamist ja selle tagajärgede mõistmist. Suureks abiks oleks just lähiajaloo konfliktikollete lahkamine – näiteks Rwanda 1994. aasta genotsiid, mis just oma brutaalsuse ja lokaalsuse tõttu on kurb näide sellest, mil määral erinevad etnilised grupid ühes riigis võivad vaenujalale sattuda
Presidendil õigus ettepaneku tegijale ära öelda ja viimane on sunnitud otsima 9 uut kandidaati. Vabariigi Presidendi riigikaitsealased volitused on küllaltki ulatuslikud — tegemist on Eesti riigikaitse kõrgeima juhiga. Riigikohus on seda sätet tõlgendades leidnud, et riigikaitse kõrgem juht ei saa olla ainult sümboolse võimuga ja seega ei tohiks täidesaatev võim riigikaitsealaseid otsuseid langetades Vabariigi Presidendist mööda minna. Reaalpoliitiliselt on aga ilmselge, et täidesaatev võim kaitseministeeriumi näol suudab riigikaitsealaseid küsimusi lahendada efektiivsemalt, millest tulenevalt ongi riigikaitse juhtimine jagatud mitme erineva organi vahel. Teisalt loob võimu säärane killustatus muidugi probleeme — nii näiteks on Vabariigi Presidendi ja täitevvõimu vahel tekkinud korduvalt lahkarvamusi Eesti kaitseväe juhataja sobivuse üle oma ametikohale. Riigikaitset reguleerivates seadustes on püütud vastutuse jaotust
annaabi.ee 
