eesmärgiks teiste rahvaste allutamist, vaid vaimult suuremaks saamist. Paljuski tema organiseerimisel pandi alus nn. Tartu renessaansile, mis murdis hambad tollasel venestuspoliitikal. 1896.aastal panid Reimani algatusel vanemad rahvuslased rahad kokku ja ajalehet "Postimees" läks noore põlvkonna (Tõnisson, Kallas, Koppel) kätte, muutes selle aastakümneteks rahvusliku liikumise tribüüniks. 1901. aastal astus ,,Postimehe" aatelise suuna kõrvale K.Pätsi ,,Teataja" majandust ning reaalpoliitikat esindav mõttelaad. Kriis tsaari-Venemaal viis 1905.aastal revolutsioonini, mille tulemusel tsaar oli sunnitud andma kodanikele teatavad poliitilised vabadused. Jaan Tõnisson kasutas neid eestlaste õiguste laiendamiseks, luues sel eesmärgil esimese Eesti poliitilise partei - Eesti Eduerakonna. 1906. aasta suvel Tartus avatud Baltikumi uhkeim seltsimaja ,,Vanemuise" seltsi uus hoone andis eestlastele raskel hetkel vajaliku annuse iseteadvust ning usku tulevikku. Ning
Fransesco Sforza). Sforza ja Medicid ja Borgiad valitsesid ilma klassikalise legitiimsuseta ja Machiavelli õpetust mööda. Nede valdusi nimetati sõnaga stato (olukord, staatus), kujunes välja riik, mis ei tuginenud niivõrd õigusele, kuivõrd reaalsele võimule/jõule. Raggione di stato – mõiste, mis kujunes välja samuti Itaalias (on tuntud rohkem prantsuskeelses vormis raison d’etat) ja tähendab riigi võimupoliitilistest huvidest lähtuvad reaalpoliitikat.. Renessansiaegses Itaalias kujunesid välja moodsa diplomaatia alged (eriti Veneetsia ja paavstid ja Mediid). Varem suured ajutised saatkonnad, Itaalias hakati kasutama alaliselt tegutsevaid professionaale. Itaalias kujunes välja ka hilisemas Euroopa rahvusvaheliste suhete süsteemis olulist rolli etendanud jõudude tasakaalu printsiip - kui Fransesco Sforza oli Milanos Medicide abil võimu võtnud, kutsus ta Lorenzo Toredat liituma Veneetsia vastu, kuna Veneetsia oli liiga
annaabi.ee 
