eluaastani. 1922 aasta ,,avalike keskkoolide seaduse" järgi oli keskkool emakeelne, maksuline ja kestis viis aastat. Siis hakati ka keskkooli uuesti gümnaasiumiks kutsuma. Aasta hiljem muutus usuõpetus rahvahääletuse tulemusel koolidele kohustuslikuks. 1931 kehtestati kohustuslik kuueklassiline algharidus. 1937 võeti vastu keskkooli seaduse muutmise seadus ning keskkool muudeti viieklassiliseks eelgümnaasiumiks ja kolmeklassiliseks reaalkooliks. Gümnaasiumis oli õppemaks 60 krooni aastas. Koolimajad ja keskkond Peale iseseisvumist oli Tsaari-Venemaast jäänud 224 väikest remontimata koolimaja, mida kasutati muudeks otstarbeteks ja millest paljud olid sõja ajal suletud. Enamus koolimajdest olid ühekorruselised, suure klassiruumiga, kus peeti ka pidusid ja palvetunde. Maja teises otsas oli juhataja korter ja köök ning sahver, mida kasutasid klassiruumis ööbivad õpilased.
mängija, oli pärit eesti-saksa segaperest (isa Friedrich Christian Strobel oli sakslane, ema Olga Allas eestlanna) 2 . Oma kiindumuse muusikasse saigi Kurt kodust, viiulimängu hakkas ta isalt õppima 6-aastaselt, kuid see pill ei huvitanud teda. Pisut paremini edenesid klaveritunnid Eva Raudkats-Noormaa ja Ülo Topmani juures. 1913 sai ta konkursiga sisse Tallinna Peetri Reaal- kooli ja kui see viis aastat hiljem jagunes Tallinna I Reaalkooliks ja Saksa Poeglaste Güm- naasiumiks, jäi K. Strobel viimasesse. Pärast kooli lõpetamist 1923 siirdus ta Karlsruhe ülikooli keemiat õppima, kuid õpingud jäid pooleli – muusika kutse oli tugevam. Kuidas temast just trummimängija sai, sellest räägib ta oma oma elulookassetil: “Mina vahe- tasin viiuli trummide vastu. Nimelt oli minu isa ostnud sügisel 3 terve puhkpilliorkestri pillide komplekti ühelt Saksa sõjaväeorkestrilt, mis Saksamaal alanud revolutsiooni pärast koju sõitis
annaabi.ee 
