Isegi väljaõppe protsessides, tehnikaharidust omandades tuleb eesti keelt emakeelena kõneleval mehel lisaks muudele kohanemisraskustele rinda pista keelebarjääriga. Ilmekaima näitena on esile toodud energeetikavaldkond, mis uueks taasiseseisvumisajaks ehk aastaks 1991, oli muutunud juba täiesti venekeelseks. Hilisemalt energeetikavaldkonda tööle asunud eesti soost noored pole suutnud muuta töökeelt eestikeelseks. Kaljulaid avaldab arvamust, et keskkooli jagamine humanitaar- ja reaalharuks, tõi kaasa olukorra, kus poisid pidid tegema oma valiku enne, kui enamikul polnud veel reaalainete õppimisharjumus välja kujunenud. Lääne kultuuriruumis, mille osaks tahame olla, on baasteadmiste kogum muutunud järjest humanitaarsemaks, mis toob kaasa olukorra, et kõik Euroopa rahvad elavad tehnilise puudega. Üldistades võib öelda, et ühiskondlik arvamus ei võimalda eesti mehel teha tehnilist, arsti- ja
Riik rahastas kultuuri otse riigieelarvest ja Eesti Kultuurkapitali kaudu. Lühikese ajaga, paari aastakümnega loodi kaasaegne kultuur ja teadus. Põhjalikult korraldati ühtluskooli põhimõttel ümber haridussüsteem, mille kõigis lülides võeti õppekeeleks eesti keel. Algkool oli kohustuslik, maksuta ja ilmalik, kekskool vabatahtlik ja maksuline. Aastani 1934 oli koolisüsteem kahe-, hiljem kolmeastmeline, gümnaasium jagunes humanitaar- ja reaalharuks. Alg- ja keskkoolis õpetati kaht võõrkeelt peamiselt inglise ja saksa. Humanitaarharitlaste üleproduktsiooni tõttu pandi 1930. Aastani rohkem rõhku kutseharidusele, sest praktiliste kutsete ja tehniliste erialade asjatundjaist oli puudus. Kooliuuendusliikumises võeti eeskuju Lääne-Euroopast. 1919 avati Tartu Ülikool esmakordselt eesti ülikoolina ja eestlased said üliõpilaskonna arvukaimaks rahvusrühmaks. 1926 ulatus Tartu Ülikooli õpilaste arv 4700-ni, hiljem jäi
annaabi.ee 
